Piht ehk meeleparanduse sakrament on üks tervendussakramentidest. Pihi kaudu võtame vastu Jumala andestuse ning tervendava armu.
Kristluse algusaegadel kasutati seda sakramenti päris harva, sest ristiti eelkõige täiskasvanuid ja arvati, et pärast ristimist ei saa enam pattu teha. Ajapikku saadi siiski aru, et meie inimloomusel on kalduvus patule ja kurjusele (vt Rm 15:25), nii et võime kaotada Jeesuse armu, mille saime ristimisel. Sellepärast on vaja teist sakramenti, et taastada meie side Jeesusega, et Ta võiks meis ja meie kaudu tegutseda. Just selleks on piht ehk meeleparanduse sakrament, mida on Kiriku traditsioonis nimetatud ka teiseks ristimiseks.
Pihisakrament on Jeesuse and meile, üks vaimsetest viljadest, mis voolab välja Tema surmast ja ülestõusmisest. Oma surma ja ülestõusmise läbi võitis Jeesus meie patud, surma ja kuradi, kes on kõige kurja allikas. Just pihil kogeme, et Jeesus kustutab meie patud ja vabastab meid vaimsest surmast. Kirik kutsub meid avastama, kuivõrd ilus ja hindamatu and on piht.
Pihisakramendi seadis sisse Jeesus ülestõusmispühapäeva õhtul:
„Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!“ Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.“ (Jh 20:19-23)
Jeesus andis apostlitele väe pihisakramendi kaudu patte andestada. Seejärel said selle väe apostlite järeltulijad ja kaastöötajad – preestrid. Kirik õpetab meile, et tegelikult on Jeesus ise see, kes meile andeks annab. Seepärast on oluline meeles pidada, et kui käime pihil, siis kohtume Jeesuse endaga ja Tema ise annab meile andeks ning kogeme Tema armastust.
Võib juhtuda, et pihile minna on raske – selline tunne on loomulik. Aga kui mõtleme natuke sellele, et pihisakramendis ootab meid Jeesus, kes tahab meid pattudest puhastada, lohutada, tugevdada ning anda meile oma armastust ja rahu, siis ei peaks me üldse kartma.
MIDA PEAB PIHTIMA?
Pihime kõiki patte, millest oleme teadlikud. Katoliku Kirik õpetab, et patt on Jumala solvamine allumatusega Tema armastusele. Patt haavab meie olemust ja vigastab meie ühtekuuluvust. See tähendab, et iga patt haavab sõnakuulmatuse pärast kõigepealt Jumala armastust, aga samuti meid ennast ja ka teisi. Võib tunduda, et patt on midagi väga isiklikku, kuid kuna oleme seotud teiste inimestega, mõjutavad meie patud negatiivselt ka neid.
Patud võivad olla tehtud kas otseselt Jumala, kaasinimese või meie enda vastu. Neid võib jagada ka mõtte, sõna, teo või tegematajätmise pattudeks. Raskusastme järgi tehakse vahet surmapattudel ja andestatavate pattudel.
Surmapatt ehk raske patt tähendab, et:
- teeme midagi, mis on väga tõsiselt halb (näiteks mõrv või abielurikkumine),
- teeme seda täiesti teadlikult (teame, et see tegu on halb)
- teeme seda tahtlikult nõustudes (tahame seda teha, mitte ei tee seda näiteks suure hirmu pärast või kellegi sundusel)
Raske patt hävitab meis armastuse, lahutab meid Jumalast ning kui me seda ei kahetse, saadab meid igavesse surma ehk põrgusse. Seepärast nimetaksegi seda pattu surmapatuks. Surmapatu saab andeks ristimise ja pihi kaudu. Surmapattu peab kindlasti pihtima.
Andestatav ehk kerge patt tähendab, et:
- eksime vähem tõsises asjas
- või eksime tõsises asjas, kuid mitte täiesti teadlikult või tahtlikult
Andestatav patt ei lahuta meid Jumalast, kuid teeb meie armastuse Tema vastu nõrgemaks ja näitab, et oleme ebaõigesti seotud mõne selle maailma asjaga, mis võtavad meie südames Jumala koha. Kui kahetseme, saame kerge patu andeks palve, heade tegude ja püha Armulaua kaudu. Andestatavate pattude pihtimine on soovituslik.
HEA PIHI TINGIMUSED
- südametunnistuse läbiuurimine
- pattude kahetsemine
- otsus edaspidi mitte enam pattu teha
- pihtimine – pattude tunnistamine vaimulikule
- hüvitus (patukaristus) ehk teatud tegude sooritamine
SÜDAMETUNNISTUSE LÄBIUURIMINE
- südametunnistuse läbiuurimine tähendab, et vaatame väga ausalt ja täpselt läbi oma sõnad, mõtted, teod ja tegematajätmised
- tänu sellele näeme, millised on meie suhted Jumala ja teiste inimestega ning millised patud ja kuidas neid suhteid kahjustavad
- hea on teha konkreetne otsus, kuidas oma südant muuta ja parandada, et uuendada suhet Jumala, teiste ja iseendaga
- südametunnistuse läbiuurimiseks on hea paluda Püha Vaimu abi
- abiks võib kasutada erinevaid pihipeegleid
- on hea meeles pidada, et me ei suuda alati ise hinnata, kas mingi patt on kerge või juba raske
PATTUDE KAHETSEMINE
- kahetsus – hingevalu ja vastikustunne oma pattude pärast – on patukahetseja kõige olulisem tegu
- täiuslik kahetsus tuleb armastusest Jumala vastu ning kustutab kerged patud
- ebatäiuslik kahetsus tuleb mõtisklemisest patu vastikuse üle, hirmust igavese hukatuse või muude karistuste ees – see ei ole küll täiuslik, kuid on samuti Jumala and, Püha Vaimu sisendus
- kuigi ka ebatäiuslik patukahetsus on väärtuslik, peaksime hoolitsema selle eest, et meie patukahetsus oleks niivõrd täiuslik kui võimalik – et see voolaks välja armastusest Jumala ja teiste vastu
- südametunnistust läbi uurides võime avastada, et me ei armasta Jumalat piisavalt või isegi üldse mitte – seda kurba avastust ei ole vaja karta, sest see võib olla meie vaimse elu uus algus ja võimalus Jumalat paluda, et Ta ärataks meis tõelise armastuse
- patukahetsus ei ole niivõrd tunne, kui pigem püsiv suhtumine, millega tuleb jätkuvalt töötada
- patukahetsuse äratamiseks võib lugeda selleks sobivaid palveid
OTSUS EDASPIDI MITTE ENAM PATTU TEHA
- sellest, kas patukahetsus on tõeline, sõltub otsus edaspidi mitte enam patustada – kui oleksin jälle sarnases olukorras, kas teeksin veel kord sama asja?
- patukahetsus on seotud minevikuga, otsus mitte enam patustada on seotud tulevikuga – kas patukahetsus on tõeline, kui ma ei ole valmis otsustama, et tulevikus püüan sarnases olukorras sama pattu vältida?
PIHTIMINE
- pihtida tuleb kõik seni pihtimata rasked patud, sest piht on ainus viis nende andekssaamiseks
- kui teame, et oleme teinud surmapatu ja ei ole seda veel pihtinud, ei tohi Armulauda vastu võtta isegi juhul, kui oma pattu sügavalt kahetseme (välja arvatud siis, kui Armulaua vastuvõtmiseks on tõsine põhjus ja pihtimine ei ole võimalik)
- kuigi kergete pattude pihtimine ei ole rangelt hädavajalik, soovitab Kirik seda siiski teha – see aitab kujundada südametunnistust, võidelda halbade kalduvuste vastu, laseb Kristusel meid ravida ning meil vaimulikus elus kasvada
- Kirik kohustab meid vähemalt kord aastas pihtima kõik rasked patud ning samas julgustab meid pihil käima alati, kui seda vajame – isegi kui meil ei ole raskeid patte, on meie vaimse elu jaoks kasulik regulaarselt pihil käia, et niimoodi vaimselt edasi liikuda ning kasvada armastuses Jumala ja teiste vastu
- oleks hea, kui enne ja pärast pihti oleks üks palve – enne palume Pühalt Vaimult abi, pärast täname selle ilusa anni eest
HÜVITUS
- absolutsioon ehk pattude andeksandmine, mille saame pihi ajal, kustutab patu, kuid ei kaota selle patuga seotud ja sellest põhjustatud ebaõiglust
- patt teeb nõrgemaks meid ennast ning samuti meie suhteid Jumala ja teiste inimestega, seepärast tuleb pärast patust vabanemist täita patukaristus – oma patud sobival viisil hüvitada
- patukaristuse määrab preester pihi ajal ning see võib seisneda palves, annetuses, halastustegudes, kaasinimese teenimises, vabatahtlikus loobumises, kannatuse ohverdamises ning eelkõige oma risti kannatlikus vastuvõtmises
- meie patud kahjustavad ka teisi inimesi, seepärast tuleb teha kõik võimalik, et patt hüvitada (näiteks varastatu tagastada, laimatud inimese maine taastada, solvangute eest andeks paluda)
KUIDAS PIHTIDA?
1. Tee ristimärk ja ütle: „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.“ Samal ajal preester õnnistab sind.
2. Ütle, millal oli sinu viimane piht.
3. Tunnista oma patud nii hästi kui võimalik. Alusta näiteks nii:
„Mina tunnistan Jumalale järgmised patud: …“
Pihtides:
- tunnista oma patud võimalikult lihtsalt
- tunnista oma patud lühidalt
- tunnista enda patte, mitte teiste omi
- ära püüa ennast paremas valguses näidata
4. Preester võib sinuga rääkida sinu pattudest ning anda sulle nõu, kuidas nende vastu võidelda.
5. Seejärel ütleb preester sulle, mida sa pead tegema patukaristuseks. Proovi oma patukaristus täita kohe pärast pihti.
6. Kui sa oled oma pattude tunnistamise lõpetanud, väljenda ausalt ja kogu südamest oma kahetsust.
7. Preester annab sulle sinu patud andeks sirutades sinu kohale ühe või mõlemad käed ja öeldes:
„Jumal, helduste Isa, kes oma Poja surma ja ülestõusmise läbi on maailma enesega lepitanud ja kes valas välja Püha Vaimu pattude andeksandmiseks, osutagu sulle Kiriku teenistuse läbi heldust ja andku sulle rahu. Ja mina annan sulle sinu patud andeks: Isa + ja Poja + ja Püha Vaimu nimel.“
Vasta: „Aamen“.
8. Täna preestrit ja lahku.
9. Täida patukaristus, mille preester sulle andis. Seejärel ütle tänupalve.
KES VÕIB PIHISAKRAMENTI VASTU VÕTTA?
Pihisakramenti võib vastu võtta ristitud katoliiklane, kes on selleks õigesti valmistunud (täidab pihisakramendi viis tingimust).
KES SAAB PIHISAKRAMENTI JAGADA?
Pihisakramenti võib anda ainult preester või piiskop.
Lisalugemist-kuulamist:
- KKK: 1422-1498
- Kompendium: 296-312
- Piiskopi loeng: Meeleparanduse sakrament
- Kahetsuse äratamise palve
- Pihipeegel täiskasvanutele
- Pihipeegel noortele
- Pihipeegel lastele