Isa Wodeki mõtisklus Püha Risti ülendamispühal
Püha Risti Ülendamise kirikupüha on mõnes mõttes paradoksaalne. Katoliku Kirik kutsub meid mõtisklema selle ülendamise üle, mis inimlikult mõeldes oli täielik alandamine. Ta pöörab meie tähelepanu selle märgile, mis kristluse alguses tähendas lihtsalt häbi ja surma.
Kõik kristlased vaatavad aga Kristuse Risti täiesti teistmoodi. Me ei näe selles lüüasaamist, vaid Jumala armastust, mis läheb lõpuni. Me vaatleme Kristust, kes ei põlga kedagi, vaid annab oma elu kõigi inimeste eest.
Alustagem seepärast Jeesuse enda sõnadest: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).
See on võibolla üks kõige tähtsam Piibli lause, mida täna lugeda, kui vaatame Kristuse Risti. Jumal ei ütle meile: „Paranda enne oma meelt ja siis saad tulla minu juurde.“ Ei. Jumal tuleb alati esimesena meie juurde. Ta tuleb just sinna, kus me oleme kõige jõuetumad ja viletsamad.
1. Kristuse Rist – Jumala armastus
Püha apostel Paulus kirjutab: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:8).
Peatugem natuke neil sõnadel: „kui me olime alles patused“. Kristus ei surnud täiuslike inimeste eest. Ta ei surnud nende eest, kes on kõigest täpselt aru saanud, kõik hästi teinud ja ei ole kunagi langenud. Kas see on üldse võimalik…? Püha apostel Paulus väljendab seda väga selgelt: „Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23).
Jeesus suri siis kõigi meie eest. Patuste inimeste eest. Just sellepärast on Kristuse Rist nii erakordne.
Püha apostel Johannes kirjutab: „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest“ (1Jh 4:10).
Kristuse Rist ütleb meile seega: „Me ei pea kõigepealt Jumala armastust ära teenima, et Ta võiks meile oma armu osutada“. Kes üldse suudabki seda armastust ära teenida?! Võibolla meile tundub, et peame Jumalale pidevalt tõestama, et oleme Tema väärilised. Aga Kristuse Rist ütleb meile midagi vastupidist: „Vaata, kui väga on Jumal sind armastanud!“ Ja „meie armastame, sest tema on meid enne armastanud“ (1Jh 4:19) – nagu kirjutab püha apostel Johannes.
2. Kristuse Rist – Jeesus võtab enda peale meie patud
Prohvet Jesaja kirjutab palju sajandeid enne Kristuse tulemist: „Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:4-5).
See on üks Vana Testamendi sügavamaid tekste Kristuse Ristist. „Tema vermete läbi on meile tervis tulnud.“ Kui väga me neid sõnu vajame. Sest meist igaüks kannab endas mingisuguseid haavu. Oma pattude haavu. Teiste inimeste tekitatud haavu. Pettumuste, üksinduse, arusaamatuse, kaotuse jms haavu.
Ja täna võime vaadata Kristuse, meie Päästja, poole ning öelda: „Issand Jeesus, ma annan Sulle kõik oma haavad. Ma ei pea Sinu ees teesklema, et saan ise hakkama. Ma ei pea Sinu ees teesklema, et kõik on hästi. Sest ma võin seista Sinu Risti all sellisena, nagu ma tegelikult olen, ehk oma kõikvõimalike haavadega“.
Jah, sest nagu kirjutab püha Peetrus: „[Jeesus] kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks“ (1Pt 2:24).
3. Kristuse Rist – meie päästmise hind
Püha apostel Paulus kirjutab: „[Jumal] on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees“ (2Kr 5:21).
Ja seesama apostel rõhutab: „Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui ta sai needuse meie eest – sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub““ (Gl 3:13).
Seepärast me ei vaata Kristuse Risti ainult kui Jumala lõputu armastuse ilusat sümbolit. See Rist maksis Kristusele kõik. Püha apostel Paulus väljendab seda tõde järgmiste sõnadega: „Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:20).
Ja teises kohas: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju (…) Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:5-8).
Tasub seda väga isiklikult korrata: „Ta on armastanud mind ja iseenese loovutanud minu eest“. Mitte mingi määratlematu inimkonna eest. Mitte ainult Kiriku eest tervikuna. Mitte ainult kõigi inimeste eest. Ta on armastanud mind ja on iseenese loovutanud minu eest! Selle palverännaku ajal võime hetkeks peatuda oma südames ja öelda meie Päästjale: „Issand Jeesus, Sa oled tõesti mind armastanud ja loovutanud enda minu eest!“
4. Kristuse Rist – mitte lüüasaamine, vaid võit – tõeline elupuu
Nüüd jõuame meie usu järgmise väga olulise tõeni. Kristuse Rist ei ole Jumala viimane sõna. Tema viimane sõna on ülestõusmine. Pangem tähele: Kristuse alandamine → Tema Rist → ja lõpuks Tema ülendamine. Maailm ütleb: Võidab see, kes on kõige tugevam. Kristus näitab: Tõeline armastus võidab Ristiohvri kaudu. Seepärast laulab katoliku Kirik Suurel Reedel: „Vaata, see on Ristipuu, kuhu on löödud maailma lunastus!“ (ld in quo salus mundi pependit). See on kristlik evangeelium: surmapuust saab elupuu. Tänu Kristuse Ristipuule võidame ka meie. Püha Paulus toob selle kohta esile:
„Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? (…) Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud“ (Rm 8:34-35,37).
Kirikuisad võrdlesid väga sageli paradiisi puud ja Ristipuud. Paradiisis sirutas inimene käe selle poole, mida talle ei olnud antud. Ristipuul sirutas Kristus oma käed inimese poole. Aadam sirutas käe keelatud vilja poole. Kristus sirutas Ristil oma käed, et tuua kõigile vabadus. Aadam astus puu kaudu surma. Kristus avas Ristipuu kaudu tee igavesse ellu. Püha Lyoni Irenaeus nägi Kristuses uut Aadamat, kes pöörab tagasi esimese inimese sõnakuulmatuse. Seepärast võib Kristuse Risti nimetada uue elu Puuks.
5. Kristuse Rist – meie tee
Rist ei ole aga ainult see, mida Kristus on teinud meie eest. See on ka tee, mida meie peame käima Tema järel. Jeesus ise ütleb: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle“ (Lk 9:23).
Ja veel: „Kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt“ (Mt 10:38).
Need on tõesti väga rasked sõnad. Jeesus ei ütle: „Kui tahad olla minu jünger, siis on sul vaba valik, kas sa võtad risti või mitte“. Ei. Ta ütleb väga selgelt: „ Kui tahad olla minu jünger, siis salga oma mina ja võta oma rist“. Kristus ei luba, et meie elu on ilma ristita. Ei sugugi. Aga Ta kinnitab, et me ei kanna kunagi oma risti üksi. Tema on alati koos meiega. Selle kohta on üks väga ilus lugu:
Ühel ööl nägi mees und. Ta nägi unes, et kõnnib koos Jeesusega mererannas. Üle taeva välgatasid pildikesed tema elust. Ta pani tähele, et iga pildi jaoks oli liival kaks paari jälgi; ühed kuulusid talle, teised Jeesusele. Kui tema ees sähvatas viimane pilt tema elust, vaatas ta tagasi jälgedele liival. Ta märkas, et tema elutee paljudes kohtades olid ainult ühed jäljed. Ta märkas ka, et nii juhtus tema elu kõige nukramatel ja raskematel aegadel. See vaevas teda väga ja ta päris Jeesuselt selle kohta aru. „Jeesus, Sa ütlesid, et kui ma kord otsustan Sulle järgneda, käid sa kogu selle tee koos minuga. Kuid ma panin tähele, et kõige keerukamatel aegadel minu elus oli ainult üks paar jälgi; ma ei saa aru, miks just siis, kui ma Sind kõige rohkem vajasin, jätsid Sa mu maha?“. Jeesus vastas: „Mu kallis laps, ma armastan Sind ega jätaks sind iialgi. Sinu katsumuste ja kannatuse aegadel, mil sa näed ainult üht paari jälgi, kandsin ma sind.
Püha apostel Paulus tunnistab: „Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale“ (Gl 6:14).
Miks püha Paulus Kristuse Ristist nii väga kiitleb? Sest ta mõistis, et see Rist on Jumala armastuse suurim ilmutus.
Püha Risti Johannes kirjutas väga sügava mõtte: „Eluõhtul mõistetakse meie üle kohut armastuse järgi“. Kui see tõesti nii on, siis on Kristuse rist meie jaoks tõeline armastuse kool. Tema Ristile vaadates saame endalt küsida:
Kas mina oskan armastada siis, kui ma ei saa midagi vastu? Kas ma oskan andestada? Kas ma oskan teenida teisi armastuses? Kas ma oskan kanda teise inimese koormat? Kas ma oskan oma kannatuse Jumalale ohvriks tuua? Kas ma olen valmis ütlema: „Issand Jeesus, ma ei mõista paljusid asju, ma ei mõista oma risti, aga ma usaldan Sind“?
Võime koos püha apostel Paulusega Jeesusele täna öelda: „Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:19-20).
Olgu see meie palverännaku üks konkreetne vili. Mitte ainult teadmine Kristuse Risti kohta, vaid sügav ja elav veendumus, et:
Jeesus on armastanud mind esimesena. Ta suri Ristil minu eest. Tema Rist on märk Tema lõputust ja tasuta armastusest minu vastu. Tema Rist on minu lunastuse hind. Minu kannatus ei ole mõttetu, kui ma elan seda koos Temaga. Ja minu rist teeb mind üha täiuslikumaks ning viib mind igavesse ellu.
Lõpetagem sõnadega, mida tunneme väga hästi ristitee palvusest:
„Me kummardame Sind, Issand Jeesus Kristus, ja kiidame Sind, sest oma Püha Risti läbi oled Sa maailma lunastanud“.