Tunnipalved ehk tundide liturgia (ladina keeles liturgia horarum või officium divinum) – mida nimetatakse tihti ka breviaariks (ladina keeles breviarium) – on Kiriku ametlik liturgiline palve, mida loetakse või lauldakse iga päev, et pühitseda aega kindlaks määratud päeva- ja öötundidel. Nii täidab Kirik Kristuse nõude lakkamatult palvetada, ühtaegu Jumalat kiites ning maailma lunastuse eest paludes: „Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida“ (Lk 18:1), „Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“ (1Ts 5:16-18).

Juba algusaegadest peale jätkasid kristlased juutide tava lugeda palveid kindlatel päeva- ja öötundidel. Psalmidest võime leida selliseid väljendeid nagu: „õhtul, hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan“ (Ps 55:18) või „seitse korda päevas ma kiidan sind“ (Ps 119:164). Uus Testament annab tunnistust, et Jeesus Kristus ise pühendas palju aega palvetamisele: Ta palvetas hommikul (nt Mk 1:35) ja õhtul (Mt 14:23) ning veetis tihti kogu öö Jumalat paludes (Lk 6:12).

Apostlid ja esimesed kristlased järgisid oma Õpetajat, palvetades kindlatel tundidel, nagu on kirjeldatud apostlite tegude raamatus ja püha Pauluse kirjades. Kirikuisad julgustasid kristlasi palvetama pärast ärkamist, päeva jooksul (päeva kolmandal, kuuendal ja üheksandal tunnil), enne magamaminekut, samuti keskööl ja kukelaulu ajal – kõiki neid palveid soovitati eriti vaimulikele ja erakutele. On raske öelda, milline oli nende palvete sisu. Esimeste sajandite kristlikud dokumendid räägivad erinevatest hümnidest, lauludest, psalmidest ja pühakirjatekstidest. Tunnipalved hakkasid välja kujunema 4. ja 5. sajandil – kui kristlased olid saanud vabaduse tunnistada oma usku – ning arenesid seejärel oma lõplikusse vormi kirikutes (eriti katedraalides) ja kloostrites. Tunnipalvetest sai liturgia oluline osa, mis on tihedalt seotud Euharistiaga kui selle ettevalmistus ja jätk.

Tunnipalved koosnevad peamiselt psalmidest (koos antifoonidega), millele on lisatud Pühakirja lugemised, kirikuisade kirjutised, hümnid, eestpalved ja teised palved. Koos püha Missaga moodustavad tunnipalved Kiriku ametliku ühispalveelu.

Tunnipalved on kohustuslikud preestritele, nunnadele ja munkadele, kuigi paljud ordud on kohustatud seda pühitsema ainult osaliselt. Ka ilmikuid julgustatakse tunnipalveid pidama kas koos preestrite või orduinimestega, omavahel või ka üksi.

Pärast Vatikani II kirikukogu on tunnipalvete põhistruktuur järgmine:

• Officium lectionis (lugemiste tund)
• Laudes matutinae (hommikupalve)
• Tertia (ennelõunapalve)
• Sexta (keskpäevapalve)
• Nona (pärastlõunapalve)
• Vesperae (õhtupalve)
• Completorium (ööpalve)

Tunnipalvete olemus väljendub kõige täiuslikumalt siis, kui neid pühitsetakse kogukonnas – koguduses, kloostris, perekonnas vms.

Tunnipalved on alati kogu Kiriku palve, mis tähendab, et kõik on kutsutud neid palvetama, lugedes või lauldes kasvõi ühte osa. Samuti on tunnipalve alati palve kogu Kiriku eest, ükskõik kas seda pühitsetakse kogukonnas või loetakse-lauldakse üksi. See väljendab meie ühtsust palves koos kõigi nendega, kes soovivad anda Jumalale au pideva palvetamise kaudu.