Pompei noveeni lugu on seotud õndsa Bartolo Longoga, kes noorena müüs oma hinge saatanale, kuid keda täna tuntakse Roosipärja Apostlina. Pärand, mille ta Jumala armu läbi Kirikule kinkis, on aga veel palju suurem tema isiklikust loost. See on ühtlasi lugu Roosipärja palve tervendavast mõjust – nii vaimses kui füüsilises mõttes –, mis on kättesaadav meile kõigile.

Bartolo Longo sündis 1841. aastal Lõuna-Itaalias jõukas perekonnas. Tema vanemad olid pühendunud katoliiklased. Pärast isa surma siirdus advokaadiametist unistanud Longo õppima Napoli ülikooli.

1860. aastate Itaalias valitsesid haritlaste seas paavstivastased meeleolud, lisaks olid Euroopas moodi läinud okultistlikud ja spiritualistlikud praktikad. Paavstivastaste demonstratsioonidega ühinesid ka paljud Napoli üliõpilased. Noore Longo jaoks tundus spiritualism uudse ja põneva maailmana. Missal käimine jäi soiku. Esialgu süütuna näivad harrastused viisid selleni, et Longo ühines ohtliku kultusega ja lasi ennast pühitseda satanistlikuks preestriks.

Järgnevatel aastatel kannatas Longo mitmel korral sügava depressiooni ja ärevushäirete käes, teda vaevasid enesetapumõtted. Kord, kui Longo külastas oma lapsepõlvekodu, püüdis kunagine sõber tema seisundit nähes veenda teda satanistlikest praktikatest loobuma. Viimaks õnnestus sõbral korraldada Longo kohtumine kohaliku dominiiklasest preestri, isa Alberto Radentega. Isa Radente mõistis vaistlikult, mida Longo vajab – ta ulatas Longole Roosipärja palvehelmed ja julgustas teda tervenemise eest palvetama.

Paranemisprotsess oli pikk, kuid 7. oktoober 1871, Roosipärja Maarjapäev, sai 30-aastase Longo jaoks oluliseks verstapostiks teel lapsepõlveusu juurde: sel päeval sai temast dominikaani ilmikvend ja ta võttis endale püha Roosipärja auks nime Rosario. Et öelda lõplikult lahti vanast elust, külastas Longo spiritualistlikku seanssi ning Roosipärja palvehelmeid enda ees hoides tunnistas seal avalikult kõigi kohalolijate kuuldes: „Ma ütlen lahti spiritualismist, selle valedest ja väärõpetustest.“

Kuid see oli alles algus Longo taasleitud usuteel. Ühel päeval viis töö Longo Napoli külje all paiknevasse Pompei asulasse, kus ta pidi juriidilistes küsimustes nõustama sealset aadlidaami. Pompeis viibides puutus Longo kokku kohalike elanikega, kelle usulised arusaamad teda kohutasid.

„Probleemide korral,“ kirjutas Longo, „kiirustavad nad kohaliku nõia või posija juurde, kellelt hangivad tervendavaid amulette.“ Kokkupuude nende inimestega pani Longo mõistma katehheesi vajalikkust – inimestel puudusid elementaarsed teadmised usust. Näiteks küsides ühelt kohalikult mehelt Jumala kohta, vastas too tõsimeeli: „Lapsena öeldi mulle, et neid on kolm. Nüüd, aastaid hiljem, ei ole ma enam päris kindel, kas üks neist on surnud ja teine abiellunud.“

Longo teekond tagasi Jumala juurde oli täis katsumusi – vanad ahvatlused ja probleemid kerkisid ikka ja jälle pinnale. Aeg-ajalt vaevas teda endiselt noorpõlvest tuttav depressioon ja enesetapumõtted. Longo esitas oma haigusele väljakutse, meenutades vannet, mille oli ilmikvennaks saades pühale Dominicusele andnud: „See, kes loeb ja levitab minu Roosipärja palvet, saab päästetud.“ Seda endale korrates ja Roosipärga palvetades suutis Longo üle saada nõrkushetkedest ja olla Jumala abiga tugev. Needsamad sõnad andsid Longole julgust võtta ette järgmine samm.

Pompei asulas, kus lokkas usuleigus ja harimatus, oli vana ja armetu kirik. Iga kord, kui Longo sellest möödus, seisis hüljatud jumalakoda nagu vaikiv ja valus tunnistus kohalike elanike usupimedusest.

Kuidas tuua inimestele tagasi tõeline lootus ja valgus? Longol ja aadlidaamil, keda ta nõustas, olid olemas materiaalsed vahendid. Sestap hakkas Longo 1873. aasta oktoobrist alates pühakoda tasapisi renoveerima. Samuti hakati kogukonnas tema eestvedamisel tähistama iga-aastast Roosipärja Maarjapäeva, mis oli Longole nii südamelähedane – ta soovis, et rohkem inimesi saaks Roosipärja palve läbi terveneda ja leida tagasitee Jumala juurde.

1875. aastal kingiti Longole renoveeritava kiriku jaoks Roosipärja Maarja pühapilt. Isa Radente oli selle ühest Napoli agulist vanakraamimüüja käest ostnud. Pühapilt oli nii viletsas seisukorras, et seda esimest korda vaadates tundis Longo peaaegu tülgastust ja ta esimene mõte oli see lahkele kinkijale tagasi anda. Et kinkijat siiski mitte solvata, lasi ta pühapildi võimaluste piires restaureerida ja Pompei kirikusse paigutada.

Longo eesmärk oli olnud julgustada kohalikke inimesi rohkem palvetama ja taastada jumalakoda, kuid peagi hakkasid kirikus juhtuma imed. Kuuldused levisid ja Pompei Maarja pühapildi juurde tõttasid Roosipärga palvetama sajad ja sajad palverändurid. Kirik ei suutnud enam kõiki palvetajaid mahutada – ei olnud see ju ka kuigi suur –, ning piiskop andis loa suurema kiriku ehitamiseks. Uus pühakoda õnnistati sisse 1891. aasta mais ja sai 1939. aastal paavstliku basiilika staatuse. Tänapäeval on see tuntud kui Pompei Pühima Roosipärja Maarja paavstlik basiilika (Pontificio Santuario della Beate Vergine del Santo Rosario di Pompei).

19. oktoobril 2008 külastas basiilikat paavst Benedictus ja kinkis kirikule oma kuuenda kuldse roosi. Tegemist on kuldse roosikujulise kaunistusega, mida paavstid on traditsiooniliselt õnnistanud igal aastal Laetare pühapäeval ning sajandite jooksul kinkinud kirikutele, aga ka riigipeadele ja valitsustele.

1879. aastal haigestus Longo kõhutüüfusse. Haigus oli ränk ja Longo pöördus abipalvetega Neitsi Maarja poole. Iga päev palvetas ta Pompei kirikus Roosipärja Maarja pühapildi ees – sellesama pildi ees, mille ta oli alguses ära põlanud. Ühel päeval, kui haigus ägenes, otsustas Longo pühapildi endaga kaasa võtta ja oma voodi peatsisse asetada. Palvetades Roosipärga koos 9-päevase noveeniga pöördus ta lisaks Neitsi Maarjale teise pühapildil kujutatud pühaku, püha Siena Katariina poole. Lähedastel ei olnud tema tervenemisse usku, kui äkitselt Longo haigus taandus ning ta elas pärast seda veel pikka aega.

Kõige erakordsem Pompei Roosipärja Maarjaga seotud ime leidis aga aset 1884. aastal. Fortunatina Agrelli, noor Napolis elav tütarlaps, oli rängalt haige, kui talle ühel päeval ilmus Neitsi Maarja. Neitsi Maarja ütles tütarlapsele „Kui soovid saada minu eestkoste läbi erilisi arme, siis palveta kolm noveeni (st 27 päeva) oma intentsiooni eest ning seejärel kolm tänunoveeni (st veel 27 päeva) saadud armu eest.“ Noveen, mida Fortunatina Agrelli palvetas ja mille tulemusel ta tervenes, sai tuntuks Pompei noveeni nime all.

Õnnis Bartolo Longo veetis elu hilisemad aastad orbusid ja vangide lapsi aidates ning jätkas Roosipärja palve levitamist kuni surmani. 1906. aastal annetas ta suurema osa oma varast Kirikule. Longo lahkus siit maailmast 5. oktoobril 1926. aastal. 26. oktoobril 1980. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Longo õndsaks, nimetades ta Roosipärja Apostliks.