Kui armsad on sinu hooned,
Issand Sebaot!
Issanda õuesid igatseb
ja ihaldab mu hing;
mu süda ja mu ihu
hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole.
Lind on ju enesele aseme leidnud
ja pääsuke enesele pesa,
kuhu ta paneb oma pojad:
sinu altarid, Issand Sebaot,
mu kuningas ja mu Jumal!
Õndsad on need,
kes elavad sinu kojas;
nad kiidavad sind alati.

Õnnis on inimene,
kelle tugevus on sinus,
kelle mõttes on pühad teekonnad.
Nutuorust läbi käies
teevad nad selle allikate maaks;
ka varajane vihm katab neid õnnistusega.
Nad saavad rammule rammu lisaks
ja ilmuvad Jumala ette Siionis.
Issand, vägede Jumal,
kuule mu palvet,
võta kuulda, Jaakobi Jumal!

Meie kilp, Jumal, vaata siia
ja pane tähele oma võitud mehe palet!
Sest üks päev sinu õuedes
on parem kui muid tuhat;
ma seisan pigemini läve juures
oma Jumala kojas,
kui viibin õelate majades.
Sest Issand Jumal on päike ja kilp;
armu ja au annab Issand
ega keela head neile,
kes laitmatult elavad.
Issand Sebaot,
õnnis on inimene,
kes sinu peale loodab.