Palmipuudepüha mõtisklus
Suur (püha) nädal, mis on erinev kõigist teistest nädalatest, algab paastuaja kuuenda pühapäevaga, mida nimetakse palmipuudepühaks. Selle pühapäeva nimi pärineb 11. sajandist ja on seotud kombega, et sel päeval õnnistati palmioksi. Palmipuudepüha liturgia koosneb kahest osast. Esimeses osas meenutatakse Jeesuse pidulikku saabumist pühasse linna Jeruusalemma (seepärast toimub sel puhul tavaliselt väga pidulik ja rõõmus protsessioon, mille alguses loetakse evangeeliumikatkendit Jeesuse saabumisest Jeruusalemma). Kuid juba pärast protsessiooni, alates sõnaliturgiast, keskendub palmipuudepüha liturgia Jeesuse kannatusele ja surmale (seetõttu loetakse Kristuse kannatuslugu ja liturgilise riietuse värv on sel päeval punane).
Ainult palmipuudepühapäeval on selline privileeg, st loeme kahte evangeeliumikatkendit: kohe püha Missa alguses ja seejärel sõnaliturgia ajal. Need katkendid kirjeldavad kahte sündmust, mida eraldab umbes nädal. Tõepoolest, Jeesus saabus Jeruusalemma veidi vähem kui nädal enne paasapüha, veidi vähem kui nädal enne oma surma.
Palmipuudepühapäev näitab midagi väga olulist: need samad inimesed, kes esialgu Jeesust rõõmsalt tervitavad ning tunnistavad Teda Messia ja Kuningana, lükkavad Ta veidi aja pärast tagasi. Miks? Nad ei olnud valmis vastu võtma Jeesust, kes keeldus olemast juutide maine kuningas vastavalt nende ootustele ja ettekujutustele. Ja nad ei tundnud ära, et just Jeesuses lähevad täide kõik Vana Testamendi ettekuulutused.
Kui kuuleme Kristuse kannatuslugu, siis proovigem oma südames mõtiskleda Tema piiritu armastuse üle. See piiritu armastus saab ilmsiks Tema suhtumises inimestesse, kes Ta vangistasid, Teda solvasid, piinasid ja lõpuks Ta isegi tapsid. Olgem koos Jeesusega kõigis neis sündmustes, et mõista oma pattude suurust, kuid samal ajal ka meie Päästja piiritut armastust, mis tõi meile pääste.
Isa Wodek