Paastuaja 4. pühapäeva mõtisklus

Paastuaja neljandat pühapäeva nimetatakse ladina keeles Laetare’ks (Rõõmusta). See on esimene sõna Missaraamatu algussalmist, mida sel pühapäeval loetakse, juhul kui ei laulda alguslaulu.

Miks me peame rõõmustama? Sest võib öelda, et oleme juba enam-vähem paastuaja keskel ja see tähendab, et ülestõusmispüha on üha lähemal.

Jeesus tervendab pimeda inimese: Ta teeb süljest muda ja võiab sellega pimeda inimese silmi. Miks Jeesus seda niimoodi teeb? Vastus on, et Ta tahab näidata, kuivõrd lähedal on Ta inimesele kõiges, tema kannatuses ja haiguses. Kuid põhjus on tegelikult veel palju sügavam: Jeesus kasutab pimeduse sümbolit. Teame, et kui laps sünnib, siis alguses on ta peaaegu nagu pime – selles mõttes, et ei suuda veel eristada ühte värvi teisest, ühte inimest teisest või üldse asjade kontuure. Sarnaselt on teise pimedusega – vaimses mõttes – millega inimesed sünnivad. Nimelt, peale materiaalsete silmade on veel teised silmad, mis peavad avanema – meie ususilmad! Need võimaldavad meil avastada ja tajuda teist maailma, mis on ihusilmadega nähtava maailma taga: Jumala maailm, igavese elu maailm, evangeeliumi maailm, sakramentide maailm jne.

Paastuaja neljanda pühapäeva evangeeliumikatkend tuletab meile meelde ristimist, mis peseb meie ususilmi ja puhastab meid pattudest. Selle tulemusel hakkame nägema vaimselt – ja see on ainulaadne Jeesuse and kõigile, kes hakkavad Temasse uskuma.

Isa Wodek