Abielusakrament on teine osadust ja missiooni teeniv sakrament. See sakrament annab abikaasadele erilise Jumala armu, et saavutada abielus pühadus, teineteist armastada ning võtta armastuses vastu ja kasvatada lapsi, kelle Jumal neile kingib.

Piiblist loeme, et Jumal on armastus. Ta lõi mehe ja naise armastuse pärast ning kutsub neid armastama. Esimesest Moosese raamatust loeme: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, (…) Ta lõi tema meheks ja naiseks“ (1Ms 1:27) ning „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!“ (1Ms 2:24). Jumal õnnistas meest ja naist ja ütles: „Olge viljakad ja teid saagu palju“ (1Ms 1:28).

Jeesus kinnitab seda algset Jumala tahtmist:
„Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!“ (Mk 10:6-8).

 Abielu naise ja mehe vahel on Jumala püha tahe ning Jeesus andis sellele osadusele sakramendi väärtuse. Ta kingib abikaasadele erilise armu elada oma abielu nii, et see väljendab Kristuse armastust oma mõrsja – Kiriku – vastu: „Mehed, armastage naisi otsekui Kristus on armastanud Kirikut“ (Ef 5:25).

Jumal plaanis nii, et mees ja naine lahkuvad oma peredest ja loovad uue. Side, mis on nüüd mehe ja naise vahel abielusakramendis, on tugevam kui sidemed nende peredega. Väljend „üks liha“ on ilus metafoor, mis näitab, milline peaks olema tõeline armastus ja side abikaasade vahel: elu ühtsus, samad soovid, kavatsused, valikud, vastastikune teenimine ja abi. Abielus peaks Jumala plaani järgi olema kõige ilusam ja tugevam hinge ja ihu ühtsus abikaasade vahel kuni surmani.

Sakramentaalne abielu eeldab abikaasade ühtsust, lahutamatust, ustavust ja avatust lastele. See tähendab, et abielu saab sõlmida ainult ühe mehe ja ühe naise vahel, kes:

• soovivad astuda elukestvasse liitu, välistades seejuures abieluvälised suhted,
• on nõus vastu võtma kõik lapsed, kelle Jumal neile kingib.

Abielu on lahutamatu, sest armastuse olemus on vastastikune tingimusteta eneseandmine. Peale selle on abielu pilt Jumala tingimusteta truudusest oma loodu vastu ning kehastab Kristuse pühendumist Kirikule.

Abielu suurim ohustaja on patt – kuna pärispatt katkestas Jumala antud osaduse mehe ja naise vahel, võivad abielu ohustada lahkhelid ja truudusetus. Kuid Jumal kingib abikaasadele armu ning Teda usaldamine, palve, andestus ja leppimine teevad abielu tugevamaks.