Iga liturgia väga oluline element on vaikus, mis võib aidata meil viljakamalt ja aktiivsemalt liturgias osaleda. See võib esmapilgul veidi kummaline tunduda, sest tavaliselt arvame, et vaikimine on pigem passiivne ja staatiline hoiak. Kuid kui räägime pühast Missast, mis on kõige tähtsam, ilusam ja rikkam liturgia, võib vaikimine olla tõesti aktiivne.
Teine Vatikani kirikukogu paneb Püha Liturgia põhiseaduses vaikimise teiste osalemise elementide, muuhulgas aklamatsioonide (nt „Halleluuja“ enne evangeeliumi, „Aamen“, „Sanctus“, „Tänu olgu Jumalale“ pärast sõnu: „See on Jumala sõna“), vastuütlemiste, laulmise, žestide jms hulka: „Aktiivse osalemise edendamiseks tuleks inimesi julgustada osa võtma nii aklamatsioonide, vastuütlemiste, psalmide laulmise, antifoonide ja laulude abil kui ka toimingute, žestide ja kehahoiakute kaudu. Nõuetele vastavate ajavahemike järel peavad kõik kinni pidama hardast vaikusest“ (Sacrosanctum Concilium, 30). Sama soovitust korratakse Rooma Missaraamatu üldises sissejuhatuses: „Samuti on vaja õigel ajal hardast vaikimisest kinni pidada. Selle olemus sõltub ajast, mis on määratud Missariituses“ (punkt 45).
VÄLINE JA SISEMINE VAIKIMINE
Liturgias on kaks vaikimise liiki:
- väline ehk rituaalne vaikimine – püha Missa üks element
- sisemine ehk isiklik vaikimine – pühal Missal osaleja hoiak
Vaikimine on üks püha Missa element, samuti nagu teised elemendid: sõnad, žestid, laulmine või liigutused. Tuleb rõhutada, et vaikimine ei ole lihtne ootamise märk, tühi vaheaeg või puhkamise hetk. Hoopis vastupidi – see on üks püha Missa väga oluline hetk, mis on üsna intensiivne ning seotud kummardamise ja kuulamisega. Liturgia ilma vaikimiseta võib lämmatada ja kurdistada.
Vaikimine on sama vajalik nagu sõnad: mõlemad on hädavajalikud meie inimlikes suhetes ja tegevustes. Seepärast on liturgias kindlaks määratud, millal on vaja vaikida, näiteks:
- patutunnistuse ajal pärast sõnu: „Vennad ja õed, tunnistagem oma patud, et meid arvataks väärilisteks seda püha ohvrit tooma“
- pärast seda, kui preester kutsub palvetama, öeldes: „Palvetagem“
- pärast Evangeeliumi lugemist ja jutlust (soovituslikult ka pärast iga lugemist ja psalmi)
- Missakaanoni ajal, välja arvatud hetkedel, kui on vaja vastata
- pärast Armulaua vastuvõtmist
- soovituslikult pärast iga eestpalvet ja enne Armulaua jagamist
Välise ehk rituaalse vaikimisega on tihedalt seotud isiklik vaikimine: see on iga pühal Missal osaleja suhtumine teatud hetke. Väline vaikimine viib sisemise vaikimiseni:
- patutunnistuse ajal, pärast sõnu: „Vennad ja õed, tunnistagem oma patud…“, oleme julgustatud sügavalt vaatama oma südametunnistust, et tuletada endale meelde oma patud ja valmistuda Jumala halastuse vastuvõtmiseks
- pärast kutset: „Palvetagem“ keskendume, et kuulata tähelepanelikult palvet (näiteks päevapalvet), mida lausub tselebrant, ja võime mõelda oma isiklikule intentsioonile
- vaikus pärast Evangeeliumi lugemist või jutluse kuulamist võimaldab meil vastu võtta Jumala sõna ja sellesse süveneda
- vaikus pärast Armulaua vastuvõtmist toetab meie sisemist ja isiklikku tänu- ja kiitusepalvet
Niisiis on selge, miks on vaikimine pühal Missal seotud aktiivse osalemisega: tegelikult nõuab see rohkem tähelepanu, sest kutsub meid endasse vaatama ja mõtisklema, teeb isiklikuks selle, mida tehakse koos teistega. Terve kogudus on kutsutud vaikima, kuid igaüks elab seda läbi väga isiklikult. Vastasel juhul on vaikimine tühi hetk, mis kurnab, koormab, on igav ja muutub lihtsalt püha Missa pühitsemise rütmi tagasitulemise ootamiseks. Selline suhtumine oleks tõsine viga ja isegi oht, sest võiks takistada arusaamist püha Missa pühitsemise tõelisest tähendusest – liturgias seisame Jumala ees ja avame oma südamed Püha Vaimu tegutsemisele. Jumalat kuuleb see, kes jätab liturgia ajal kõrvale teised asjad ja on valmis vaikima nii väliselt kui ka sisemiselt.
Et õigesti vaikida, on vaja selleks valmistuda, mis nõuab kõigepealt piisavalt aega. Sellepärast oleks hea kirikusse tulla varem – mitte ainult selleks, et endale koht valida, vaid et sisemiselt peatuda ja igapäevasest elust välja lülituda. Just see hetk peaks meile meelde tuletama, mis on müsteerium, milles varsti osaleme ja mida varsti puudutame. Tõepoolest on püha Missa selline reaalsus, mis ületab täielikult meie igapäevase elu. Seepärast julgustab meid Kirik – kooskõlas oma pika traditsiooniga – enne Missa algust ja pärast Missa lõppu hardalt palvetama.