Püha Missa ehk Euharistia on üksainus liturgiline teenistus, mis koosneb justkui kahest osast: Jumala sõna liturgiast ja euharistialiturgiast. Peale selle eristame ka sissejuhatust ja lõpetust.
ALGUS (SISSEJUHATUS)
Püha Missa sissejuhatav osa kutsub meid astuma sisse liturgia müsteeriumi ning valmistab meid ette Jumala sõna kuulamiseks ja Jeesuse Ohvri pühitsemiseks. See Missa osa ühendab kõik usklikud nende erinevustest hoolimata üheks usukogukonnaks.
- Algusprotsessioon – tselebrant (piiskop või preester) ja liturgia abilised kõnnivad protsessioonis altari juurde. Pidulikku protsessiooni juhivad liturgia abilised, kes kannavad risti ja küünlaid. Protsessiooni ajal võib laulda sisenemislaulu. Protsessioon kutsub koguduse Jumalale au andma.
- Introitus ehk sisenemislaul – protsessiooni ajal lauldakse sisenemislaulu: seda teeb koor või kantor koos kogunenud inimestega. Võib laulda missaraamatus olevat algussalmi (antifooni), mis põhineb ühel psalmikatkendil. Võib laulda ka mingit muud laulu, mis on seotud vastava päeva või liturgilise ajaga. Missaraamatus on igaks päevaks algussalm, mida tselebrant loeb, kui ei laulda sisenemislaulu. Introitus peab süvendama kogunenud usklike ühtsust, suunama nende mõtted teatud liturgilise aja müsteeriumisse ning saatma protsessiooni. On väga oluline, et kõik pühal Missal osalejad laulaksid, sest niimoodi saab neist kõigist tõeline kogukond.
- Altari austamine – tselebrant suudleb austuse märgiks altarit ja kõik liturgia abilised kummardavad sügavalt.
- Ristimärk – kõik pühal Missal osalejad kogunevad Jumala nimel, mida väljendab ristimärk. Selle žestiga tunnistame oma usku Kolmainu Jumalasse, kes on Isa, Poeg ja Püha Vaim, ning meenutame oma ristimist. Ristimärk on ühtaegu nii tõeline Jumala õnnistus kui ka märk meie tõelisest pühendumusest Issandat järgida.
- Tervitus – tselebrant tervitab kogudust Uuest Testamendist võetud sõnadega. Üks variant on näiteks „Issand olgu teiega“, millele kogudus vastab: „Ja sinu vaimuga“.
- Patutunnistus – me kõik oleme patused ja seepärast kutsub patutunnistus meid hetkeks oma pattudele mõtlema ning Jumala andestust paluma. See on aeg mõelda enda patususele ja samas Jumala lõputule halastusele. Püha Missa tervendab, uuendab ja lepitab meid Jumalaga. Siinkohal võib kasutada kas erinevaid patutunnistuse tekste või pühitsetud veega piserdamise talitust.
- Kyrie (Issand, halasta) – nende kreeka keelest pärinevate sõnadega palume Issanda halastust.
- Gloria (Au olgu Jumalale kõrges) – see on liturgiline hümn Jumal Isale, kes oma lõpmatus armastuses saatis oma Poja, Jeesuse Kristuse, et Ta saaks meie pärast inimeseks. Ülistuslaulu Gloria lauldakse või loetakse pühapäeviti ja suurtel pühadel (välja arvatud advendi- ja paastuajal). Liturgia tuletab meile meelde Jumala ammendamatut headust, mida Ta näitab meile paljude õnnistuste, armude ja andide kaudu. Seepärast peaks Gloria meid tänulikkusega täitma.
- Päevapalve – tselebrant ütleb: „Palvetagem“, millega kutsub kogudust endale teadvustama Jumala kohalolu ja mõtlema oma isiklikele intentsioonidele. Pärast lühikest vaikusehetke loeb tselebrant palve, mis iseloomustab vastava päeva liturgiat või liturgilist perioodi. Päevapalve lõpus vastab kogudus „Aamen“, et kinnitada tselebrandi sõnu.
SÕNALITURGIA
Sõnaliturgia on püha Missa osa, mille kaudu Jumal oma rahvaga kõneleb, avab meile lunastusmüsteeriumi ning annab meile vaimutoitu. Pühakiri on Jumala sõna, mida Ta meile praegu lausub, ning selle sõna kaudu on Kristus ise meie seas. Vaikuses kuulamise ja laulmise kaudu võtame Jumala sõna omaks ning kinnitame sellele truudust, lausudes usutunnistust. Lõpuks, olles Jumala sõnaga toidetud, toome Jumala ette oma palved kogu Kiriku vajaduste ning maailma päästmise eest.
- Esimene lugemine – tavaliselt Vanast Testamendist. Igal pühapäeval on esimene lugemine ja evangeeliumikatkend valitud nii, et nad oleksid teineteisega temaatiliselt seotud: Kristuses lähevad täide Vana Testamendi ettekuulutused.
- Psalm – see on meie vastus esimesele lugemisele ning aitab meil keskenduda liturgia teemale. Psalmi võib kas laulda või lugeda.
- Teine lugemine – loetakse ainult pühapäeviti, suurpühadel ja erilistel pühadel ning on alati võetud Uuest Testamendist.
- Halleluuja (paastuajal „Au sulle, Jumala sõna“) – sõna „halleluuja“ tähendab heebrea keeles „kiitus sulle, Issand“. See on meie tervitus Issandale, kes meiega kohe Evangeeliumi kaudu kõnelema hakkab.
- Evangeeliumi lugemine – katkend ühest evangeeliumiraamatust: Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese järgi. Evangeeliumis näeme Jeesust Kristust, kes tuleb meie juurde, et meile andestada, meid armastada, tervendada ja päästa. Evangeelium peaks andma meile rikkalikult mõtteainet igapäevaseks eluks, mil püüame elada Jeesuse järgijatena. Kui preester või diakon hakkab evangeeliumikatkendit lugema ja ütleb: „Lugemine püha Matteuse (Markuse, Luuka või Johannese) evangeeliumist“, teeme nende sõnade ajal väikese ristimärgi oma laubale, huultele ja südamele. Nii tehes palume, et Jumal oleks meie mõtetes, sõnades ja südames, kui kuulame Evangeeliumi ning püüame selle järgi elada.
- Jutlus – jutluse eesmärk on selgitada päevalugemisi ja seostada neid igapäevase kristliku eluga. Jutlus peaks toitma meie usuelu ja kutsuma meid kasvama pühaduses, halastuses ja armastuses. Jutlust võib pidada piiskop, preester või diakon.
- Credo (Usutunnistus) – loetakse või lauldakse pühapäeviti ja suurpühadel. Usutunnistusega väljendame oma peamisi katoliiklikke tõekspidamisi, kinnitame ustavust Jumalale ja uuendame ristimisest tulenevaid kohustusi.
- Eestpalved – eestpalved tuletavad meile meelde, et sõltume Jumalast ning Tema headusest ja armastusest. Eestpalvetega anname Jumala hoolde nii kogu maailma ja Kiriku kui ka kohaliku kogukonna vajadused. Oma südame vaikuses palvetame ka enda vajaduste ja intentsioonide eest.
EUHARISTIALITURGIA
Viimsel õhtusöömaajal seadis Jeesus Kristus sisse Paasaohvri ja samas Õhtusöömaaja. Kristuse Ohver saab Kirikus jätkuvalt kohalolevaks iga kord, kui tselebrant Kristuse nimel ja Tema väel kordab seda, mida Kristus ise tegi ning mille Ta oma jüngritele edasi andis.
„Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!“ Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!““ (1Kr 11:23-25). Katoliku Kirik pühitseb püha Missat nii, et selle osad vastaksid täpselt Kristuse sõnadele ja tegudele viimsel õhtusöömaajal.
- Altari ettevalmistamine ja andide toomine – altarile tuuakse leib ja vein ehk needsamad ohvriannid, mille Kristus ise kätte võttis. Tselebrant valmistab ette altari ja ohvriannid, palvetab leiva ja veini kohal, mis varsti saavad Kristuse Ihu ja Vere Ohvriks. Sel ajal lauldakse. Kui ei laulda, loeb tselebrant valjusti ohvriandide ettevalmistamise palveid.
- Palve koguduse eest – tselebrant palvetab vaikuses, et püha Missa pühitsemine saaks Jumalale meelepäraseks ning peseb seejärel puhastamise žestina käsi.
- Palvetamise kutse kogudusele – tselebrant kutsub kogudust palvetama, et Issand meie ohvri vastu võtaks: „Palvetage, vennad ja õed, et Jumal, kõigeväeline Isa, minu ja teie ohvri vastu võtaks.“
- Palve ohvriandide kohal – tselebrant loeb palve missaraamatust.
Pärast andide ja altari ettevalmistamist algab Missakaanon ehk Anafoor – suur tänupalve, mis on Euharistialiturgia süda. Missakaanoni ajal tegutseb tselebrant Kristuse isikus.
- Tänuohvripalve ehk prefatsioon – tselebrant palub kogudusel ülendada oma südamed Issanda poole ning Teda tänada ja kiita, alustades kahekõnega: „Issand olgu teiega.“ – „Ja sinu vaimuga“; „Ülendagem oma südamed“ – „Me oleme nad ülendanud Issanda poole“; „Tänagem Issandat, meie Jumalat“ – „See on väärikas ja õige“. Tänuohvripalve kõneleb meile Jumala imelistest tegudest nii ajaloos kui meie endi elus, ning varieerub vastavalt pühadele ja liturgilistele perioodidele.
- Sanctus (Püha) – laulame kiituslaulu oma taevasele Isale.
- Epiklees – tselebrant palub, et Jumal Isa saadaks Püha Vaimu leiva ja veini peale, et need võiksid Tema väel muutuda Jeesuse Ihuks ja Vereks: „Seepärast palume Sind: pühitse need annid oma Vaimu hingusega, et nad saaksid meile Jeesuse Kristuse, meie Issanda Ihuks ja Vereks.“ Püha Vaim muudab ka kõiki meid, kes me liturgias osaleme, et võiksime kasvada ühtsuses Kristuse, kogu Kiriku ja üksteisega.
- Konsekratsioon – leiva ja veini pühitsemise palve, mis on püha Missa kese ja kõrgpunkt. See Missakaanoni osa meenutab meile, kuidas Jeesus seadis oma surmale eelneval õhtul sisse Euharistia. Ta kogus kokku oma kõige lähedasemad jüngrid ja sõi koos nendega paasasöömaaja. Õhtusöögi ajal võttis ta leiva ja veini, õnnistas neid ning jagas oma sõpradele kui oma Ihu ja Verd: „Võtke ja sööge sellest, teie kõik: see on minu Ihu, mis teie eest antakse.“ Seejärel: „Võtke ja jooge sellest, teie kõik: see on uue ja igavese lepingu karikas, minu Veri, mis teie ja paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Tehke seda minu mälestuseks.“ Iga Euharistia pühitsemisel, konsekratsiooni ajal, muutuvad leib ja vein tselebrandi sõnade ja Püha Vaimu väe läbi Kristuse Ihuks ja Vereks. See ei ole sümboolne tegevus, vaid tõeline muutumine, mida nimetatakse transubstantsiatsiooniks.
- Aklamatsioon – tselebrant ütleb: „See on usu müsteerium“ ja meie vastame: „Issand, me kuulutame Sinu surma ja tunnistame Sinu ülestõusmist, kuni Sa tuled Oma kirkuses“. Nii tunnistame oma usku Kristuse paasamüsteeriumisse, Tema sakramentaalsesse kohalolusse Euharistias.
- Anamnees – sõna-sõnalt „meelespidamine“, millega meenutame Issanda päästvat kannatust, surma, ülestõusmist ja taevasseminekut: „Mäletades Sinu Poja surma ja Tema ülestõusmist, Issand“ (II Missakaanon)/ „Meeles kandes, Issand, Sinu Poja lunastavat kannatust, imelist ülestõusmist ja taevasseminekut, ootame Tema taastulekut ja toome Sulle tänupalves selle elava ja püha ohvri.“ (III Missakaanon). Tegemist ei ole minevikusündmuste meenutamisega, vaid mälestusega (me teeme seda, mida Jeesus ise kunagi tegi), mis saab kohalolevaks siin ja praegu altari peal.
- Ohverdamine – see Missakaanoni osa toob esile, et Missa- ja Ristiohver on üks ja seesama Kristuse Ohver. Tselebrant esitab Kiriku nimel Jumal Isale Tema Poja Ohvri, milles Ta võtab vastu, pühitseb ja millega ühendab kõigi pühal Missal osalejate vaimulikud ohvrid. Tselebrant palub ka Kiriku nimel, et Püha Vaim tuleks meie peale ning meist endist saaks Kristuse Ihu ja Verd vastu võttes üks Kirik, üks elav ohver Jumalale: „toome meie Sulle ohvrianniks Eluleiva ja Lunastuse Karika ning täname Sind, et Sa oled arvanud meid väärilisteks Sinu palge ees seisma ja Sind teenima. Me palume Sind, et Püha Vaim liidaks meid kõiki, kes me Kristuse Ihu ja Verd vastu võtta tahame.“ (II Missakaanon)/ „Me palume Sind, vaata oma Kiriku ohvriandide peale, sest see on sama ohver, milles Sa oled meid endaga lepitanud. Kosuta meid oma Poja Ihu ja Verega ning täida meid oma Püha Vaimuga, et saaksime üheks ihuks ja üheks vaimuks Kristuses.“ (III Missakaanon)
- Eestpalved – iga Euharistiat pühitsetakse osaduses kogu Kirikuga, nii taevas, puhastustules kui ka maa peal. Seepärast palvetab kogudus kogu katoliku Kiriku eest ühtsuses paavsti, kohaliku piiskopi ja kõigi vaimulikega, kõigi Euharistial osalejate ja kogu inimkonna eest; ta palvetab samuti surnute ja iseenda päästmise eest, igavese õnne eest Jumalas koos Maarja ja kõigi pühakutega.
- Lõpudoksoloogia – Missakaanoni lõpus tõstab tselebrant hostia ja karika üles ning lausub Missakaanoni lõpupalve: „Kristuse läbi, Kristusega ja Kristuses olgu Sulle, Jumal, kõigeväeline Isa, Püha Vaimu ühtsuses kõik au ja kirkus igavesti.“ Kogudus vastab „Aamen“, kinnitades nii oma usku ja osalemist Kristuse ohvris.
- Meie Isa palve – Kiriku peamine palve, mille Jeesus ise oma jüngritele õpetas (vt Mt 6:9-13). Selles palves palume ühel häälel Jumalariigi tuleku eest. Palume ka, et Jumal annaks meile kõike, mida vajame, andestaks meile meie patud ning juhiks meid taevasesse rõõmu.
- Embolism – tselebrant loeb palve, mis laiendab ja täiendab Meie Isa palvet – selles palves palub ta, et Jumal vabastaks meid kurjusest ja hoiaks kogu Kirikut oma rahus: „Issand, me palume Sind, päästa meid kõigest kurjast ja luba meie elupäevadel rahus kulgeda. Hoia meid oma armuga kõigi murede ja pattude eest, kui me ootame õndsa lootuse täitumist ja meie Lunastaja, Jeesuse Kristuse tulemist.“
- Rahumärk – tselebrant palvetab, et Kristuse rahu täidaks meie südamed, meie pered, meie Kiriku, meie kogukonnad ja kogu maailma. Lootuse märgina pöördume nende poole, kes on meie ümber, ning soovime (tavaliselt kätt surudes) rahu.
- Agnus Dei (Jumala Tall) – Jeesus Kristus on Jumala Tall, kes ohverdas meie pärast ja meie päästmiseks iseenda. Seepärast palume Jumala andestust, halastust ja rahu.
- Leivamurdmine – tselebrant murrab pooleks suure hostia. Püha Ristija Johannes kuulutas, et Jeesus on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu (vt Jh 1:29). Leivamurdmine meenutab seda, kuidas Jeesus viimsel õhtusöömajal leiba murdis, aga samas viitab Kristusele kui Jumala Tallele, kes tapeti ristil ja kelle veri puhastas meid pattudest. Leivamurdmine on ka üks Euharistia varasemaid nimetusi.
- Kutse Armulauda vastu võtta – tselebrant kutsub koguduse osalema palves, mis valmistab meid ette Armulaua vastuvõtmiseks. Vastame nagu Rooma väeülem, kes palus, et Jeesus tervendaks tema poja: „Issand, ma ei ole seda väärt, et sa tuled mu juurde, ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks“ (vt Mt 8:8) Nüüd oleme tõesti valmis Kristuse Ihu ja Verd vastu võtma.
- Püha Armulaud – võttes vastu Armulauda, võtame Kristuse vastu oma südamesse ja ellu. Enne Armulaua vastuvõtmist põlvitame või kummardame sügavalt, et väljendada austust Kristuse ees. Tselebrant ütleb Armulauda andes: „Kristuse Ihu“, millele vastame: „Aamen“, kinnitades sellega oma usku. Armulauda võib vastu võtta nii keelele kui peopesale, kuid oluline on, et teeksime seda väärikalt ja austusega. Armulauda võib jagada ühel (leiva) või kahel (leiva ja veini) kujul – Kristus on mõlemas tõeliselt ja täielikult kohalolev. Armulaua jagamise ajal võib laulda – häälte ühtsus peegeldab ühtsust, mille toob Euharistia.
Armulauda saavad vastu võtta ainult katoliiklased. Enne Armulaua vastuvõtmist peab vähemalt tund aega paastuma (lubatud on juua vett ja võtta ravimeid) ning olema vaba surmapatust. Kuid ka need, kes ei saa Armulauda vastu võtta, osalevad siiski selles talituses, palvetades ühtsuse eest Kristuses ja üksteisega.
- Püha vaikus – Armulaua jagamisele võib järgneda vaikus või laul. Mõlemal juhul on see isikliku vaikse palve aeg, et mõtiskleda müsteeriumi üle, mille oleme just vastu võtnud. Pärast Armulauda oleme Jumalaga sügavalt ühendatud ning see on hea aeg, et jagada Temaga kõike, mis on meile oluline. Võime paluda, et Jumal tugevdaks meid Armulaua kaudu ning aitaks meil Teda oma igapäevaelus paremini järgida.
- Palve pärast Armulauda – tselebrant loeb viimase palve, milles ta palub, et Euharistia viljad jääksid kestma meie igapäevaelus.
LÕPETUS
- Koguduse teated
- Lõpuõnnistus – tselebrant tervitab taaskord kogudust ning õnnistab seda. Õnnistus võib olla väga lihtne, kuid teatud päevadel ka väga pidulik. Igal juhul lõppeb see Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ning ristimärgiga.
- Väljasaatmine – pärast lõpuõnnistust saadetakse meid Jumala rahus kogu maailmale Evangeeliumi kuulutama ning oma igapäevaelus Issandat armastama ja teenima.