Missa ajal tõstame oma südamed, mõistused ja hääled Jumala poole. Oleme loodud nii, et koosneme hingest ja kehast, seepärast me ka palvetame nii hinge kui kehaga. Missa ajal kasutame erinevaid kehahoiakuid: me kas seisame, põlvitame või istume. Samuti teeme mitmeid žeste: kummardame, teeme ristimärki, anname rahu soovides kätt, kõnnime protsessioonis altari poole. Need kehahoiakud ja žestid ei ole pelgalt tseremoniaalsed, vaid kannavad endas sügavat tähendust. Kui teeme neid teadlikult ja usuga, aitavad need meil liturgias sügavamalt osaleda.
KEHAHOIAKUTE TÄHENDUS
SEISMINE
Seismine on austuse ja au märk. Kiriku algusaegadest peale on seismist mõistetud nende hoiakuna, kes on koos Kristusega üles äratatud ning otsivad seda, mis on ülal (vt Kl 3). Palve ajal seisame Jumala ees kui rahvas, kes on lunastatud Kristuse verega. Seisame ka Evangeeliumi lugemise ajal, sest selle kaudu räägib meiega Kristus ise.
PÕLVITAMINE
Põlvitamine tähistas varajases Kirikus patukahetsust – teadlikkus oma patususest surub meid vastu maad. Hiljem muutus põlvitamine ka alandliku austuse märgiks, seepärast põlvitame Missakaanoni ajal.
ISTUMINE
Istumine on keskendunud kuulamise ja mõtisklemise hoiak. Seepärast istume lugemiste (välja arvatud Evangeeliumi lugemise) ja jutluse ajal ning võime istuda ka pärast Armulauda palvetades.
ŽESTIDE TÄHENDUS
RISTIMÄRK
Ristimärk on kahtlemata meie tuntuim žest, mida teeme väga sageli – näiteks palvet alustades ja lõpetades ning püha Missa alguses ja lõpus. Selle žestiga tunnistame oma usku Kolmainu Jumalasse, kes on Isa, Poeg ja Püha Vaim, meenutame Kristuse lunastavat ristisuma ja meie enda ristimist. Ristimärk on ühtaegu nii Jumala õnnistus kui ka märk meie pühendumusest Issandat järgida.
Missa ajal, enne evangeeliumilugemist teeme kolm väikest ristimärki: oma laubale, huultele ja südamele. Nii tehes palume, et Jumal oleks meie mõtetes, sõnades ja südames, kui kuulame Evangeeliumi ning püüame selle järgi elada.
Esimest korda märgistati meid ristimärgiga meie ristimisel, kui saime Kristuse omaks. Seda meenutades teeme kirikusse astudes ja kirikust lahkudes pühitsetud veega ristimärgi.
ÜHEL PÕLVEL PÕLVITAMINE
Ühel põlvel põlvitamine on kummardamise märk, millega austame Kristuse kohalolu Pühimas Sakramendis. Ühele põlvele laskumise komme on pärit keskajast, mil niimoodi austati kuningaid või teisi kõrgest soost isikuid – meie aga väljendame sellega austust oma tõelisele kuningale, Kristusele.
KUMMARDAMINE
Kummardamine on austuse märk. Altar on meie jaoks Kristuse sümbol ja seepärast me peatume ja kummardame, kui sellest mööda läheme. Preester ja ministrandid kummardavad altari poole, kui nad Missa alguses kirikusse tulevad. Usutunnistust lausudes kummardame sõnade juures, mis kõnelevad Kristuse Lihakssaamisest: „(…)Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud, ja on saanud inimeseks“. See žest väljendab meie sügavat austust ja tänulikkust Kristusele, kes alandas ennast ja sai inimeseks, et meid päästa.
KÄEGA VASTU RINDA LÖÖMINE
Seda žesti kasutame patutunnistuse ajal, kui lausume sõnu „minu süü, minu süü, minu ülisuur süü“. See aitab meil endale veelgi tugevamalt teadvustada, et meie patud on tõesti meie enda süü.
KÄE ANDMINE
Rahusoovi ajal anname enda lähedal istujatele kätt, väljendades nii, et oleme pühendunud Kristuse rahu jagamisele ja tahame elada ühtsuses. Seetõttu on sobilik jagada rahumärki enne, kui võtame vastu Püha Armulauda – ühtsuse sakramenti.
Ühiste kehahoiakute ja žestidega annab Kirik tunnistust meie ühtsusest Kristuses ning aitab meil selles kasvada. Kui igaüks otsustaks olla sellises asendis või teha selliseid žeste, mis tema isikliku vagadusega sobivad, kahjustaks see meie kui ühe Ihu ühtsust. Kui me aga kõik koos seisame, istume, põlvitame, kummardame ja ristimärki teeme, anname tunnistust sellest, et oleme üks Kristuse Ihu.
Rooma Missaraamat õpetab selle kohta: „Nii preestri, diakoni, teiste teenijate kui kõigi Missal osalejate žestid ja kehahoiakud peavad viima selleni, et kogu Missa pühitsemine säraks ilus ja auväärses lihtsuses, tehes selgeks selle erinevate osade tõelise ja täieliku tähenduse ning samal ajal julgustades kõiki osalema. Seepärast tuleb tähelepanu pöörata pigem sellele, mis on kindlaks määratud üldises sissejuhatuses ja Rooma riituse traditsioonilises praktikas ning mis teenib Jumalarahva ühist vaimset heaolu, mitte isiklikku eelistust või valikut. Ühised kehahoiaku reeglid, millest peavad kinni pidama kõik, kes on kogunenud pühaks Liturgiaks, on kristliku kogukonna liikmete ühtsuse märk, sest need väljendavad osalejate intentsioone ja vaimset hoiakut ning ka julgustavad neid“ (punkt 42).
PRAKTILISED REEGLID ROOMA MISSARAAMATU JÄRGI
Pühal Missal osalejad seisavad:
- alates püha Missa alguslaulust või preestri sisseastumisest päevapalve lõpuni
- „Halleluuja“/ „Au sulle Jumala sõna“ ajal
- Evangeeliumi lugemise ajal
- usutunnistuse ja eestpalvete ajal
- alates sõnadest: „Palvetage, vennad ja õed, et Jumal, Kõigeväeline Isa, minu ja teie ohvri vastu võtaks“ kuni konsekratsioonini (st hetkest, kui preester paneb oma käed leiva ja veini kohale kuni sõnadeni: „See on usu müsteerium“)
- sõnadest: „Õndsakstegevatest käsusõnadest manitsetud ja jumalikust juhatusest õpetust saanud, julgeme paluda:“ (teised variandid: „Palvetagem, nagu Issand meid on õpetanud“, „Meid hüütakse Jumala lasteks ja me oleme seda, seepärast palume kindlal meelel:“) kuni „Jumala Tall“ (Agnus Dei) lõpuni
- alates palvest pärast Armulauda kuni püha Missa lõpuni
Pühal Missal osalejad istuvad:
- lugemiste ja psalmi ajal (välja arvatud Evangeeliumi lugemise ajal)
- jutluse ajal
- ohvriandide ettevalmistuse ajal (ja samuti kui enne seda toimub ohvriandide toomine altari juurde)
- pärast Armulaua vastuvõtmist püha vaikuse ajal (sõltuvalt asjaoludest)
- koguduse teadete ajal
Pühal Missal osalejad põlvitavad:
- konsekratsiooni ajal (kui on kohalik tava, et pühal Missal osalejad põlvitavad alates „Sanctuse“ lõpust kuni Missakaanoni lõpuni, siis on kiiduväärt seda tava säilitada)
- enne Armulaua vastuvõtmist, kui preester lausub sõnad: „Vaata, see on Jumala Tall…“ ja kõik vastavad: „Issand, ma ei ole seda väärt…“ (õigustatud põhjustel: nt haigus, palju inimesi ja vähe ruumi, püha Missa toimub väljas ja on märg jne – tohib konsekratsiooni ajal seista, kuid tuleb kummardada, kui preester pärast konsekratsiooni põlvitab)
Pühal Missal osalejad võtavad Armulauda vastu seistes või põlvili:
- sõltuvalt teatud piiskoppide konverentsi otsusest
- kui Armulauda võetakse vastu seistes, tuleb vahetult enne Armulaua vastuvõtmist väljendada oma austust Kristuse vastu sobiva kehahoiaku või žestiga (nt korraks ühele põlvele põlvitades või kummardades), mida samuti otsustab teatud piiskoppide konverents
- kui Armulauda võetakse vastu kahel kujul (Kristuse Ihu ja Veri), siis vastuvõtjad seisavad, aga peaksid vahetult enne Armulaua vastuvõtmist kummardama või korraks ühele põlvele põlvitama
Kirikus põlvitame:
- korraks ühele või kahele põlvele kirikusse sisse astudes ja kirikust lahkudes, kui on teada, et tabernaaklis on Pühim Altarisakrament
- korraks ühele põlvele tabernaakli (kui selles on Pühim Altarisakrament) või altari ees (kui sellel on Armulaud), kui läheme selgelt altarist mööda
- protestantlikes kirikutes me ei põlvita, vaid kummardame risti ees (ortodoksi kirikutes on kombeks kummardada tabernaakli ees, mis asub ikonostaasi taga, aga võib ka põlvitada)
- pärast Armulaua vastuvõtmist pole vaja teha mingeid žeste – kui oleme Armulaua vastu võtnud, oleme ise nagu tabernaakel ja seepärast läheme lihtsalt tagasi oma kohale ning austame Kristust iseendas: võib põlvitada või istuda ja kui lauldakse, siis laulda
Kirikus kummardame:
- kui kirikusse sisse astume ja kirikust väljume ning tabernaaklis ei ole Pühimat Altarisakramenti (siis austame tegelikult altarit ja risti)
- altari ees, kui läheme selgelt altarist mööda ning kui altari peal ei ole Pühimat Altarisakramenti ja tabernaakel ei asu altari taga
- piiskopi ees püha Missa ajal, kui keegi teenib (nt loeb lugemist või toob ohvriande)