Robert Francis Prevost ehk tulevane paavst Leo XIV sündis 14. septembril 1955 Chicagos, Illinoisi osariigis, prantsuse ja itaalia päritolu Louis Marius Prevosti ning hispaania päritolu Mildred Martínezi perre. Tal on kaks venda, Louis Martín ja John Joseph.
Prevost õppis Augustiini Isade eelseminaris ning seejärel Villanova Ülikoolis Pennsylvanias, kus ta sai kraadi matemaatikas (1977) ja õppis ka filosoofiat.
1. septembril 1977 astus Prevost Saint Louisis, Chicago Hea Nõu Jumalaema provintsis Püha Augustinuse ordu (O.S.A.) novitsiaati. Oma esimesed tõotused andis ta 2. septembril 1978 ning igavesed tõotused 29. augustil 1981.
Teoloogilise hariduse sai tulevane paavst Chicagos, Katoliku Teoloogilises Ühingus. Kui Prevost oli 27-aastane, saatsid tema orduülemad ta Rooma, püha Aquino Thomase Paavstlikku Ülikooli (Angelicumi) kanoonilist õigust õppima.
Prevost pühitseti preestriks 19. juunil 1982 Roomas, Püha Monica nimelises augustiinlaste kolledžis. Tema pühitsejaks oli peapiiskop Jean Jadot, tollane mittekristlaste sekretariaadi (millest sai hiljem religioonidevahelise dialoogi paavstlik nõukogu ja seejärel religioonidevahelise dialoogi dikasteerium) asepresident.
Litsentsiaadikraadi sai Prevost 1984. aastal ning järgmisel aastal, doktoritöö kirjutamise ajal, lähetas augustiinlaste ordu ta misjonile Peruusse, Piura maakonnas asuvasse Chulucanase nimelisse linna (1985–1986). 1987. aastal kaitses ta doktoritöö teemal „Kohaliku priori roll Püha Augustinuse ordus“ ning määrati augustiinlaste Hea Nõu Ema provintsi kutsumuste ja misjonite direktoriks Olympia Fieldsis, Illinoisi osariigis.
MISJON PERUUS
1988. aastal liitus Prevost uuesti misjoniga Peruus, seekord Trujillo piiskopkonas. Siin oli ta Chulucanase, Iquitose ja Apurímaci vikariaatidest pärit augustiinlaste ordu kandidaatide ettevalmistuse ühisprogrammi direktor.
Üheteistkümne aasta jooksul teenis ta Trujillos püha Villeneuve Thomase kloostri priorina (1988–1992), augustiinlaste ordu kandidaatide ettevalmistuse direktorina (1988–1998) ja tõotuse andnud liikmete juhendajana (1992–1998). Samal ajal oli ta ka kirikukohtunik Trujillo peapiiskopkonnas (1989–1998) ning kanoonilise õiguse, patristika ja moraaliteoloogia professor San Carlose ja San Marcelo peapiiskopkonna preestriseminaris. Tema pastoraalse hoole alla usaldati ka Neitsi Maarja, Kiriku Ema kogukond, millest sai hiljem püha Rita kogudus, ning aastatel 1992–1999 oli ta Monserrat’i Jumalaema koguduse administraator.
1999. aastal valiti Prevost Chicago Hea Nõu Ema provintsi prioriks. Kaks ja pool aastat hiljem valis Püha Augustinuse ordu korraline generaalkapiitel ta ülemprioriks. 2007. aastal kinnitati ta sellesse ametisse teist korda.
2013. aasta oktoobris naasis Prevost Chicago provintsi, kus teenis Püha Augustinuse kloostri kandidaadite ettevalmistuse direktorina ja provintsi vikaarina. Nendel ametikohtadel oli ta 3. novembrini 2014, mil paavst Franciscus määras ta Chiclayo piiskopkonna apostellikuks administraatoriks Peruus, ülendades ta seega piiskopiks, ning andis talle Sufari titulaarpiiskopi tiitli.
Prevost pühitseti piiskopiks 12. detsembril 2014, Guadalupe Jumalaema päeval, Chiclayo püha Maarja katedraalis. Peamine pühitseja oli peapiiskop James Green, apostellik nuntsius Peruus, ning kaaspühitsejad olid Chiclayo emeriitpiiskop Jesús Moliné Labarta ja Ayacucho peapiiskop Salvador Piñeiro García-Calderón.
Prevost valis oma piiskopimotoks: In Illo uno unum. Nende sõnadega selgitas püha Augustinus ühes oma jutluses psalmi 127: „meid, kristlasi, on küll palju, kuid ühes Kristuses oleme me üks“.
PERUU: CHICLAYO PIISKOP (2015–2023)
26. septembril 2015 nimetas paavst Franciscus Prevosti Chiclayo piiskopiks. 2018. aasta märtsis valiti ta Peruu piiskoppide konverentsi teiseks asepresidendiks. Ühtlasi oli ta piiskoppide konverentsi majandusnõukogu liige ning kultuuri- ja hariduskomisjoni president.
13. juulil 2019 nimetas paavst Franciscus Prevosti vaimulike kongregatsiooni liikmeks ja 21. novembril 2020 piiskoppide kongregatsiooni liikmeks. 15. aprillil 2020 määrati ta ka Peruu Callao piiskopkonna apostellikuks administraatoriks.
PIISKOPPIDE DIKASTEERIUMI PREFEKT
30. jaanuaril 2023 kutsus paavst Prevosti Rooma, piiskoppide dikasteeriumi prefektiks ja Ladina-Ameerika paavstliku komisjoni presidendiks, ülendades ta peapiiskopiks.
KARDINALIKS NIMETAMINE
30. septembril 2023 lisas paavst Franciscus peapiiskop Prevosti kardinalide hulka kardinaldiakoni auastmega ja määras talle püha Monica kiriku. Kardinal Prevost võttis selle titulaarkiriku ametlikult vastu 28. jaanuaril 2024.
Dikasteeriumi peana osales kardinal Prevost paavst Franciscuse viimastel apostellikel reisidel. Samuti osales ta sinodaalsuse teemalise piiskoppide sinodi 16. korralise üldassamblee esimesel ja teisel sessioonil, mis toimusid Roomas 4.-29. oktoobril 2023 ning 2.-27. oktoobril 2024.
4. oktoobril 2023 määras paavst Franciscus kardinal Prevosti evangeliseerimise (esimese evangeliseerimise ja uute osakirikute osakonna), usudoktriini, idakirikute, vaimulike, pühendunud elu ja apostelliku elu ühingute, kultuuri ja hariduse, seadusandlike tekstide ja Vatikani linnriigi komisjoni dikasteeriumide liikmeks.
6. veebruaril 2025 ülendas paavst Franciscus Prevosti kardinalpiiskoppide hulka ning andis talle Rooma eeslinna Albano kiriku.
Kolm päeva hiljem, 9. veebruaril, pühitses kardinal Prevost püha Peetruse väljakul koos paavst Franciscusega Missa kaitsejõudude juubeli puhul, mis oli Püha Juubeliaasta teine suursündmus.
3. märtsil 2025, kui paavst Franciscus viibis ravil Gemelli haiglas, viis kardinal Prevost püha Peetruse väljakul läbi Roosipärja palve paavsti tervise eest.
PAAVSTIKS VALIMINE (2025)
8. mail 2025 valis konklaav 69-aastase kardinal Robert Francis Prevosti katoliku Kiriku 267. paavstiks. Kardinal Prevostist sai paavst Franciscuse järel teine paavst, kes on pärit Ameerikast, ja esimene paavst, kes on pärit USAst. Ühtlasi on ta ka esimene augustiinlasest paavst.
Kardinal Prevost valis oma paavstinimeks Leo XIV. Sellise nimevalikuga soovis ta avaldada austust paavst Leo XIII-le, kes oli esimese tööstusliku pöörde ajal väga pühendunud ühiskondlikele probleemidele ja töötajate õigustele ning pühendas nendele küsimustele oma entsüklika „Rerum Novarum“. Paavst Leo XIV sõnul seisab tänapäeva maailm silmitsi uute ohtudega töötajate õigustele ja laiemalt kogu inimlikkusele: „Praegusel ajal pakub Kirik kõigile oma sotsiaaldoktriini varamut, vastuseks uuele tööstuslikule pöördele ning arengutele tehisintellekti vallas, mis esitavad uusi väljakutseid inimväärikuse, õigluse ja töö kaitsmisel.“
Paavst Leo XIV esimesed sõnad Püha Peetruse basiilika rõdult olid: „Rahu olgu teiega!“