„Palverännak ei tähenda üksnes teatud koha külastamist, et imetleda sealset loodust, kunsti või ajalugu. Palverännaku tõeline tähendus seisneb endast välja astumises, et kohtuda Jumalaga seal, kus Ta on end ilmutanud, kus Tema arm on erilise hiilgusega säranud ning usklike seas rikkalikult pöördumise ja pühaduse vilju kandnud.“
(Paavst Benedictus XVI)
Igal ajastul ja igas kultuuris on inimesed asunud rännakutele, otsimaks midagi endast suuremat. Kristlikus traditsioonis tähendab palverännak rändamist mõnda pühapaika, et isiklikult Jumalaga kohtuda, usus kasvada, meelt parandada ja vaimselt uueneda.
KRISTLIKU PALVERÄNNU AJALOOST
Kristlikul palverännakul on väga sügavad juured – see ulatub tagasi Vanasse Testamenti ning hiljem on seda edasi arendatud kristluse kaudu. Piiblist võime leida palju palverännakuid. Üheks esimeseks võib pidada Aabrahami teekonda Tõotatud Maale. Sellele järgnevad valitud rahva kõrberännak, Paabeli vangipõlvest tagasipöördumine, iga-aastased paasapüha, nelipüha ja lehtmajade püha palverännakud Jeruusalemma templisse jne. Ka psalmide raamatust leiame just palveteekonnaks kirjutatud laule (vt Ps 120-134). Uus Testament algab Maarja ja Joosepi rännakuga Petlemma.
Jeesus Kristus ise käis palverännakul, eelkõige Jeruusalemmas, järgides iisraellaste traditsiooni. Kuid Tema tulemisega sai ilmsiks midagi erakordset: ülim palverännak, mis üldse võimalik on. Maa peale tulemise ja Lihakssaamisega ühines Ta inimkonna füüsilise ja vaimse teekonnaga. Ta võttis koos jüngritega ette palju pikki rännakuid, et viia kõikjale Rõõmusõnumit. Ristisurma, ülestõusmise ja taevasseminekuga viis Ta lõpule oma maise palverännaku, kutsudes meid käima Tema teed ja olles sel teel koos meiega. Ta väljendas seda väga selgelt: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6).
Palverännakud tänapäevases mõttes said alguse pärast Kristuse surma ja ülestõusmist – sealtpeale, kui Kristus ise maa peal kõndis, on tema järgijad tahtnud kõndida Tema jälgedes. Kristlike palverännakute silmnähtavaks alguseks võib pidada 4. sajandit, mil keiser Constantinus kristluse lubatud usundiks kuulutas. Umbes samal ajal hakkasid kirikuisad julgustama kristlasi Pühale Maale palverännakuid tegema, et külastada Jeesuse Kristuse pühitsetud paiku. Varsti arenes välja tava teha palverännakuid Rooma ja märtrite haudadele. Olulist rolli hakkasid mängima nendesse kohtadesse ehitatud basiilikad, mis olid kristlaste jaoks pühad paigad.
Eriti populaarseks said palverännakud keskajal. Toona võisid palverännakud kesta kuid või isegi aastaid ning olid füüsiliselt nõudlikud, neid võidi ka määrata patukaristuseks raskete pattude eest. Suur rõhk oli kannatusel ja ohverdusel – palverändureil soovitati hoiduda maistest mõnudest nagu vaatamisväärsused, söök ja muud mitteusulised tegevused, et mitte kõrvale kalduda peamisest eesmärgist.
Rooma sai üheks kristlike palverännakute sihtpunktiks just keskajal ning on selleks jäänud tänini, sajandite jooksul on aga lisandunud veel palju teisigi sihtkohti. Tänapäeva palverännakud võivad varasematest küll väliselt erinevad olla, kuid eesmärk on alati samaks jäänud.
KUHU RÄNNATA?
Tavaliselt tehakse palverännakuid pühadesse paikadesse – Pühale Maale, Rooma, olulistesse pühamutesse ning kohtadesse, mis on seotud Neitsi Maarja või pühakutega või kus on toimunud ilmutused. Kindlasti oleme kuulnud sellistest pühapaikadest nagu Lourdes, Fatima, Loreto, Guadalupe, Częstochowa, Assisi või Santiago de Compostela, kuid katoliiklikke palverännu sihtpunkte on veel palju, lausa tuhandeid. Palverännaku võib teha ka lihtsasse kodulähedasse kirikusse või kabelisse, sest palverännak on eelkõige vaimne teekond, mille eesmärk pole mitte vaatamisväärsustega tutvumine, vaid isiklik ja sügav kohtumine Jumalaga.
PALVERÄNNAK – TEEKOND JUMALA POOLE
Kristlastena usume, et oleme maa peal võõrad ja palverändurid, kes on teel igavesse ellu. Palverännak on selle teekonna ilus sümbol. Seepärast on palverännak nii hingeline kui kehaline tegevus, sageli pingutust nõudev, kujutades niimoodi meie hingeelu kasvamist Jumala poole. Nii nagu taevateekonna puhul ei ole tähtis üksnes kohalejõudmine, vaid ka protsess – meie muutumine, pöördumine, Jumalaga lähedasemaks saamine – on ka maiste palverännakute puhul teekond sama oluline kui sihtpunkt. Pühapaika jõudmine on aga otsekui taeva eelmaitse, andes võimaluse kohtuda Jumalaga ja kogeda Tema armu pärast rasket, kuid tähendusrikast teekonda.
Palverännak annab võimaluse Jumalat sügavamalt usaldama õppida, tavapärasest rohkem usu üle mõtiskleda ja palvetada. Sageli kuulub palverännakute juurde igapäevane püha Missa, pihisakramendi võimalus, Euharistiline adoratsioon ja erinevad palvused, mis kõik seda eesmärki toetavad. Rännuteel tuleb kindlasti ette nii füüsilisi kui hingelisi raskusi, kuid ka need võivad saada usus kasvamise ja Jumala suurema läheduse kogemise hetkedeks, kui ohverdame need Jumalale ning õpime nende läbi lahti laskma oma maistest seotustest. Pikkade vahemaade kõndimine, väsimus ja muud ebamugavused sümboliseerivad meie vastupidavust igapäevaelu vaimsetes võitlustes kiusatuste ja patuga.
Rännates radadel, mida mööda on rännanud pühakud, märtrid ja paljud kristlased enne meid, võime kogeda lausa käegakatsutavat sidet Kiriku ajaloo ja traditsiooniga ning tunda ühtsust kogu üleilmse Kirikuga. Palverännakul osalemine aitab kasvatada ühtsust ka osalejate vahel – usukaaslastega ühisel rännuteel olemine loob sõprussidemeid ja annab julgust, tuletades meile meelde, et me ei ole oma usus kunagi üksi.
Palverännult tagasi jõudes võib tunda kerget kurbust… Kuid pole põhjust! Erinevalt puhkusereisist ei saa palverännak tegelikult kunagi läbi – kui asusime teele õige eesmärgiga, oleme tagasi tulles Jumalaga lähedasemad, vaimselt uuenenud, näeme oma igapäevaelus järk-järgult palverännu viljade küpsemist ning jätkame lootusrikkalt teekonda oma tõelise kodu poole.