Kalendrid on meie elus olulised abivahendid, mis aitavad meil aega planeerida ning tegevusi korrastada. Kalendrite abil on lihtsam meeles pidada tähtpäevi ning meie enda ja meie lähedaste olulisi sündmusi. Kalendrid märgistavad aja möödumist, sidudes meid ühtaegu minevikuga ja valmistades meid samas ette tulevikuks. Aja ja teatud perioodide märgistamine aitab korda luua ja ümbritsevat maailma paremini mõista.
Kirikukalender ehk liturgiline kalender toimib sarnaselt. See aitab meil meeles pidada ja sügavamalt mõtestada Jeesuse elu sündmusi. Jeesus tuli meie maailma ajas ja ruumis ning kirikukalender püüab Jeesuse maapealset elu väljendada ja samal ajal selles osaleda.
Aasta jooksul meenutab Kirik kogu Jeesus Kristuse müsteeriumi ehk kogu lunastustöö ajalugu. Niisiis on kirikuaasta ehk liturgiline aasta märgistatud Jeesus Kristuse elusündmuste kaupa, mida meenutame ja tähistame liturgias. Mõnikord tähistatakse neid sündmusi ühe või mitme päevaga, mõnikord aga pikemalt ja sel juhul nimetame neid liturgilise aasta perioodideks.
Kirikuaasta algab Jeesuse esimese tuleku ootamisega, millele järgneb Tema Lihakssaamine ja sünd. Kirikuaasta kõrgpunkt on Jeesuse kannatus, surm ja ülestõusmine, millele järgneb Tema taevasseminek ja nelipüha. Kirikuaasta lõppeb Jeesuse teise tulemisega aegade lõpus. Tänu sellele, et Kirik tähistab aasta vältel Jeesus Kristuse müsteeriumi, saab see kohalolevaks igal ajal, et kõik võiksid kogeda lunastustöö vilju.
Kirik austab erilise armastusega ka Jumalaema Maarjat, keda ühendab lahutamatu side tema Poja lunastustööga. Lisaks sellele tähistab Kirik kogu aasta jooksul märtrite ja teiste pühakute mälestuspäevi, kes on Jumala armu läbi juba täiuslikkuse saavutanud. Usume, et nad on taevas koos Jumalaga, kostavad meie eest ja on meile eeskujuks armastuses Kristuse vastu.
Liturgiline aasta algab esimesel advendipühapäeval (mis on alati 27. novembri ja 3. detsembri vahel), lõppeb Kristus Kõiksuse Kuninga suurpühale järgneva nädalaga ning koosneb järgmistest perioodidest: advendiaeg, jõuluaeg, paastuaeg, püha paasatriduum (algab Issanda õhtusöömaajaga suurel neljapäeval ja lõppeb ülestõusmispühal), ülestõusmisaeg, tavaline aeg. Liturgiline kalender ütleb meile, millised lugemised on Kirik teatud päeva jaoks määranud ning milliseid pühi ja mälestuspäevi me aasta jooksul tähistame.
ISSANDA PÄEV
Pühapäev on liturgilises kalendris eriline päev. Kristlaste jaoks on see kogu nädala allikas ja tipphetk. See on päev, mil Jumal puhkas loomistööst, Kristus tõusis surnuist ja Püha Vaim rajas Kiriku. Pühapäev sümboliseerib ka kaheksandat päeva – igaviku päeva, mil saame uue elu taevas. Just pühapäeval, Issanda päeval, teenime ja kiidame Jumalat Euharistias.
Püha paavst Johannes Paulus II kirjutab oma apostellikus kirjas „Dies Domini“ (1998): „Niisiis on selge, miks tuleb isegi oma rasketel aegadel kaitsta selle päeva identiteeti ja eelkõige elada seda päeva kogu selle sügavuses… Issanda Päev on vorminud Kiriku ajalugu läbi kahe tuhande aasta: kuidas me võiksime mõelda, et see ei jätka Kiriku tuleviku kujundamist?“ (Dies Domini, 30).
LITURGILINE AASTA JA MEIE KASVAMINE USUS
Liturgiline aasta on kogu Jeesus Kristuse müsteeriumi tähistamise aasta. Seega on see meie pidev usutunnistus, meie kohtumine elava Jumalaga.
Aeg on Jumala and meile. Tema on aja Issand: „Mina olen Alfa ja Oomega, kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline“ (Ilm 1:8). Elame selles maailmas, aga püüdleme jätkuvalt igavese elu poole. Kristus rajas Kiriku ajas, ning selles ajas Kirik tegutseb ja teostab oma missiooni.
Liturgilisel aastal ei meenuta me niivõrd mingeid vanu, minevikus toimunud sündmusi, vaid tõesti osaleme neis: Kristus teeb need meie jaoks kohalolevaks siin ja praegu. Seetõttu ei saa me ülestõusmispüha Euharistial osaledes öelda, et meenutame Kristuse ülestõusmise kahetuhandendat aastapäeva. Me küll mälestame Kristuse ülestõusmist kaks tuhat aastat tagasi, kuid Tema ise, elav ja tõeline Jumal, teeb selle meie jaoks uuesti kohalolevaks, et oleksime Tema tunnistajad.
Liturgiline aasta ei ole lineaarne, vaid spiraalne aeg. Igal aastal tähistame uuesti samu Kristuse müsteeriumi päevi ja perioode. Niimoodi tõuseme justkui spiraalis ülespoole, igavese elu poole, kasvades kogu aeg usus ja armastuses Kristuse vastu. Iga liturgiline aasta aitab meil üha paremini mõista Kristuse müsteeriumi ning sügavdada armastuse ja usalduse sidet Temaga.
Lisalugemist:
- KKK 1163-1173, 1193-1195
- Kompendium 241-242