Meie koguduse kaitsepühak on püha apostel Johannes, kelle kirikupüha tähistame 27. detsembril.
Püha apostel ja evangelist Johannes, Sebedeuse ja Salome poeg, oli üks kaheteistkümnest apostlist. Jeesus kutsus Johannese apostliks oma avaliku tegevuse esimesel aastal. Püha Johannese vend oli püha Jaakobus Suur, kes kuulus samuti kaheteistkümne apostli hulka. Evangeelium kirjeldab Johannese ja Jaakobuse, nagu ka Peetruse ja Andrease kutsumist väga lihtsalt: Jeesus kutsus ja nemad järgnesid talle. See lihtne kirjeldus näitab ühtlasi, kuivõrd kindel oli nende otsus: nad „olid koos oma isa Sebedeusega paadis ja parandasid võrke, ja ta kutsus neid. Ja nemad jätsid kohe paadi ja oma isa sinnapaika ning järgnesid talle.“ (Mt 4:21b-22).
Kolme endise kalamehe – Peetruse, Johannese ja Jaakobuse – usk sai tasutud Jeesuse väga erilise sõprusega. Ainult neil kolmel oli võimalus tunnistada Jeesuse muutmist Tabori mäel, Jairuse tütre ülesäratamist surnuist ja Jeesuse kannatusi Ketsemani aias. Kuid Johannese sõprus Jeesusega oli veelgi erilisem. Johannese evangeelium viitab talle kui jüngrile, keda Jeesus armastas (vt Jh 13:23; 19:26; 20:2), kes oli viimsel õhtusöömaajal Jeesuse kõrval lauas ja nõjatus tema rinnale (vt Jh 13:23, 25) ning kellele Jeesus andis erilise au hoolitseda oma ema eest (vt Jh 19:26b, 27b). Johannes oli ainus kaheteistkümnest apostlist, kes ei hüljanud Jeesust tema kannatuses, vaid seisis ustavalt risti all.
Samas näitab evangeelium Johannest ka väga inimlikust küljest. Jeesus kutsub teda ja tema venda Jaakobust Kõuepoegadeks. Kaks sündmust paljastavad meile selle nime tagamaid.
Kõigepealt jutustab püha Markus meile sellest, kuidas Johannes ja Jaakobus paluvad Jeesuselt, et nad võiksid istuda tema Kuningriigis üks tema paremal ja teine tema pahemal käel. Kui Jeesus neilt seepeale küsib, kas nad arvavad, et võivad juua temaga samast karikast ja saada ristitud tema ristimisega, vastavad nad kergekäeliselt: „Võime küll!“ Jeesus ütleb, et nad joovad küll samast karikast ja saavad ristitud sama ristimisega, kuid istumine tema paremal või pahemal käel pole tema anda – see antakse neile, kelle jaoks Isa on selle valmistanud. Teised jüngrid said vendade peale pahaseks ning Jeesus kasutas võimalust, et õpetada neile, mis on tõeline meelevald: „(…) kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (vt Mk 10:35-45).
Ühel teisel korral küsisid Kõuepojad Jeesuselt, kas nad peaksid käskima tulel taevast alla tulla ja hävitada samaarlased, kes ei taha Jeesust vastu võtta. Jeesus aga pöördus ümber ja sõitles neid. (vt Lk 9:51-55).
Ülestõusmispüha hommikul jooksis Maarja Magdaleena „Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud““ (Jh 20:2). Johannes meenutab, et nad jooksid koos Peetrusega, „ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena“ (Jh 20:4b). Kuid ta ei astunud sisse, vaid ootas Peetruse ära ja lasi temal esimesena sisse astuda. „Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus (Jh 20:8).
Johannes oli koos Peetrusega, kui toimus esimene suur ime pärast ülestõusmist – sünnist saadik jalutu mehe tervendamine. Selle imeteo tõttu pidid mõlemad apostlid öö vangis veetma. (vt Ap 3-4). Ülestõusmise imelist kogemust kirjeldavad vast kõige paremini sõnad: „Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (Ap 4:13).
Kiriku traditsiooni kohaselt läks Johannes pärast Maarja taevassevõtmist Efesosse. Hiljem, tõenäoliselt keiser Domitianuse valitsusajal, pagendasid Rooma võimud ta Kreekasse, Patmose saarele. Usutavasti kirjutas ta just seal oma ilmutusraamatu.
Püha Johannes oli apostlitest kõige noorem ja elas neist kõige kauem. Arvatavasti suri ta kõrges eas loomulikku surma, olles seega ainus apostel, kes ei surnud märtrina.
Traditsioon omistab pühale Johannesele evangeeliumi, kolm Uue Testamendi kirja ja ilmutusraamatu. Johannese evangeelium on väga isiklik jutustus. Püha Johannes näeb Jeesuse au ja jumalikkust juba tema maise elu sündmustes. Viimsel õhtusöömaajal kõneleb Johannese Jeesus nii, nagu oleks ta juba taevas. Johannese evangeelium on Jeesuse auhiilguse evangeelium.
Püha apostel Johannes on armastuse, ustavuse, sõpruse ja autorite kaitsepühak. Kunstis kujutatakse teda sageli evangeeliumi autorina ja koos kotkaga, kes sümboliseerib kõrgust, millesse Johannes oma evangeeliumis tõusis. Teda on kujutatud ka taevasse vaatamas ning oma jüngrile evangeeliumi dikteerimas.
Püha Johannest nimetatakse armastuse apostliks. See on voorus, mida ta õppis oma Jumalikult Õpetajalt ning mida ta oma sõnade ja tegudega pidevalt edasi andis.