Isa Wodeki jõulumõtisklus: jõulupuu sõnum ja jõulupüha tähendus

Advendiajal on kogu maailma katoliku kirikutes, aga päris tihti ka katoliiklaste kodudes advendipärjad nelja küünlaga. See ilus traditsioon aitab meil valmistuda jõulupühade tähistamiseks. Kuid paljudes kohtades näeme advendiajal – ja kahjuks üha rohkem on see seotud kommertsialiseerumisega – ka kaunistatud jõulupuid ja oksi. Sellepärast tundub mõistlik mõtiskleda natuke ka jõulupuu tähenduse üle: mis on selle erilise puu sõnum meie jaoks.

Kõigepealt tuleb märkida, et igihaljaid puid on talvel kasutatud juba sajandeid. Paganatel oli kombeks talvise pööripäeva ajal nende okstega oma kodusid kaunistada, sest see pani mõtlema saabuvale kevadele, looduse taasärkamisele. Kristlased hakkasid igihaljaid puid ja oksi kasutama märgina igavesest elust koos Jumalaga. Just talvel, kõige pimedamatel päevadel, tähistame Kristuse sündimist, kes on meie tõeline Valgus, kes tõi meile igavese elu. Paradiisiaias kaotasid esimesed inimesed oma algse süütuse, sest nad sõid neile keelatud hea ja kurja tundmise puu vilja. Aga Jeesus Kristus, sajandeid oodatud Messias, lunastas meid kõiki, surres ristipuul. Sellepärast toovad kristlased oma koju igihaljaid puid või oksi ja kaunistavad neid.

Millised kaunistused on jõulupuul ja mida need tähendavad? Vanasti kasutati kaunistamiseks päris tihti lihtsalt õunu, mis viitasid Aadama ja Eeva patule – sellest ajast saadik on patu pimedus ümbritsenud maailma. Aga Maarja, Uue Eeva „jah“ andis kogu inimkonnale uue lootuse: tema kaudu sai Sõna lihaks ja elas meie keskel, et vabastada meid patuseisundist ning avada meile tee igavesse ellu. Hiljem hakati õunu mähkima hõbe- ja kuldfooliumisse. Sellest kombest kujunesid lõpuks välja klaaskuulid, mis tuletasid meelde vastsündinud Jeesuslapse jumalikku väärikust. Tõepoolest, klaasikuulidel pole algust ega lõppu, ei ülemist ega alumist poolt, ei esi- ega tagakülge. Sellepärast on need väga head Jumala lõpmatuse sümbolid.

Vanasti riputati jõulupuu külge ka väikeseid ümmargusi hostiaid. Kristlased nägid neis Jumala Poega, kes annab end meile elavas Leivas (Petlemm – Jeesuslapse sünnilinna nimi – tähendab „leibade kodu“). Väikesed hostiad asendati seejärel väikeste küpsistega. Küpsistele anti lillede, tähtede, inglite, südamete, lindude vms kuju – nii pidid need tähistama loodu ilu. Neile lisandusid veel kellukesed, mis kuulutavad maailmale rõõmusõnumit Päästja sünnist.

Alguses panid kristlased jõulupuud linnaplatsile, mõnikord nende ümber ka tantsiti. Aja möödudes hakkasid rikkad pered jõulupuid oma kodudesse üles seadma. Neid kaunistati pähklite, datlite, maiustuste ja väikeste kingitustega, mida lapsed jõulupühal süüa said. Alles hiljem hakati jõulupuu okste külge kinnitama erinevaid tulekesi (küünlaid, lampe jms). Veel lisati hõbe- ja kuldkette, mis ilusti valgust peegeldavad. Jõulupuu helendavad tulekesed osutavad Jeesusele, tõelisele maailma Valgusele. Kõik maiustused, ornamendid, teised kaunistused ja kingitused sümboliseerivad kõiki arme, mille vastsündinud Jeesus meile tõi, kui ta Petlemmas sündis. Tavaliselt on ilusti kaunistatud ka jõulupuu tipp, mis viitab Kristusele, kes tuleb auhiilguses ajastuse lõpus. Niimoodi on jõulupuu tänapäevani olnud igal pool Jumala Poja imelise sünni imeliseks sümboliks.

Ei ole kindlalt teada, millal igihaljaid puid jõulupuudena kasutama hakati. Arvatavasti sai see komme alguse umbes tuhat aastat tagasi Põhja-Euroopas. Paljud varajased jõulupuud riputati lihtsalt kettide abil tagurpidi lakke. Esimene dokumenteeritud jõulupuu kasutamine jõulu- ja uusaastapidustustel arvatakse olevat aset leidnud kas Tallinnas või Riias (sel ajal pandi jõulupuud linnaväljakutele). Arvatavasti toodi jõulupuu esimest korda tuppa 16. sajandil Saksamaal.

Jõulud on meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimise tähistamine. See kirikupüha sai alguse Jeruusalemmas, kus patriarhil (piiskopil) oli kombeks teha õhtul protsessioon kaheksa kilomeetri kaugusel asuvasse Petlemma. Seal, Jeesuse sündimise koopas, pühitses ta keskööl Missa. Pärast seda Missat läksid inimesed tagasi Jeruusalemma ning hommikul pühitseti Jeesuse ülestõusmise basiilikas veel üks Missa. Lõpuks pühitseti pärastlõunal veel üks Missa katedraalis. See traditsioon on püsinud tänapäevani ja seepärast on Missaraamatus kolm erinevat jõulumissa teksti: üks Kesköömissa, teine Hommikumissa ja kolmas Päevamissa jaoks. Kesköömissat nimetatakse tavaliselt Karjaste Missaks karjaste auks, kes tulid Petlemma vastsündinud Jeesuslast kummardama.

Sellest vanast traditsioonist tulenevalt on meil ka kolm lugemiste komplekti: kaks püha Luuka ja üks püha Johannese evangeeliumist. Võib öelda, et esimese ja teise Missa evangeeliumikatkendid jutustavad lihtsalt sellest, mis juhtus Petlemmas, annavad meile Jeesuse sündimise faktid – need räägivad Jeesusest, kes sündis Maarjast. Kolmanda Missa evangeeliumikatkend on väga sügav teoloogiline mõtisklus Petlemma sündmuste üle – see räägib Jeesusest, kes sündis Jumal Isast.

Roomas ja mujal hakati jõule tähistama neljandal sajandil. Alguses tähistati jõulupüha 6. jaanuaril koos epifaaniaga (Issanda ilmumise suurpüha ehk kolmekuningapäev), kuid tasapisi sai sellest omaette püha, mida hakati tähistama 25. detsembril. Paljud varased kirikuisad (esimeste sajandite Kiriku kirjamehed) pidasid seda päeva Jeesuse sündimise tegelikuks kuupäevaks. Huvitaval kombel langeb see päev kokku rooma Sol Invictuse ehk Võitmatu Päikese pühaga (talvine pööripäev, mida roomlased tähistasid 25. detsembril – nende jaoks oli see päikese püha). On võimalik, et kristlased valisid selle päeva teadlikult, et roomlaste püha justkui ristida, kuna nende jaoks oli Jeesus Kristus tõeline Päike.

Jõulupühal tähistame Jeesus Kristuse lihakssaamise müsteeriumi: Tema, tõeline Jumal, võttis endale meie inimloomuse. Keskendume nendele usutunnistuse sõnadele, mida püha Missa ajal loeme: „Meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks on Ta taevast tulnud, Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud ja inimeseks sündinud“. See meie usutõde on muuhulgas kirjas püha Johannese evangeeliumi ilusas proloogis-hümnis Kristuse auks (Jh 1:1-18), mida loeme jõulupüha päevamissal:

„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. (…) Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. (…) Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale“.

Kas ma tahan oma ellu Jeesuse valgust? Kas ma tahan, et Ta valgustaks ja teeks nähtavaks kõik, mis on mu südames peidus ja patune? Ega ma pigem ei taha mõnda asja iseenda, teiste ja Jumala eest peita? Jeesus tuli omade sekka – kas minu elu ja minu süda on paik, kus Ta võib leida vastuvõtu? Kas ma saan aru, et Jeesus tahaks sündida minu enda südames? Jeesuses Kristuses saan ma kutse saada Jumala lapseks. Kas Jeesuse sündimise ja Tema lihakssaamise müsteerium tugevdab mu usku, et ma olen Jumala laps? Kas ma kinnitan seda Jumala lapse väärikust oma sõnade, tegude ja otsustega? Mida tähendab minu jaoks kanda Jumala poja või tütre nime? Jeesus Kristus – Sõna – tuli maailma meie inimloomuses, et vabastada meid vale, patu ja surmahirmu orjusest. Kas see tõde täidab mind tõelise rõõmuga, mis peaks olema minu jõulupühade tähistamise üks olulisim ajend? Jeesus Kristuse elu oli kuni ristisurmani täielikult pühendatud armastusele Jumala ja inimeste vastu. Kas ma saan aru, et kui ma võtan vastu Püha Armulauda – Sõna Ihu – võtan vastu Tema armastust, mida peaksin edasi andma ka teistele?