Isa Wodeki advendimõtisklus: Karjaste küünal – rõõm

Jätkame advendiaja mõtisklusi, vaadates kogu aeg advendipärga ja küünlaid ning proovime järk-järgult avastada, kuivõrd tähendusrikas on küünlaleek. Tõepoolest, valgus on üks tähtsamaid Kristuse sümboleid. Kui Maarja ja Joosep Jeesuslapse Jeruusalemma templisse tõid, võttis Siimeon ta sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile“ (Lk 2:29-32).

Siimeoni sõnu loetakse Issanda Templissetoomise pühal (2. veebruaril). Kristluse esimestel sajanditel kogunesid kristlased sel päeval altari ümber, hoides käes süüdatud küünlaid, et niimoodi ülistada Teda, kes sai Valguseks kogu maailmale. Tänapäeval jätkame seda ilusat kommet ja tuleme Issanda Templissetoomise pühal kirikusse küünaldega, mis põlevad eriti püha Missa alguses, palve ja protsessiooni ajal. Kui mõtleme selle päeva tähendusele, saame täiesti aru, miks saadab meie elu tähtsamaid hetki – sünnist kuni surmani – küünlavalgus, mis sümboliseerib meie Päästjat, tõelist maailma Valgust.

Kõige olulisem on paasaküünal, sest see tuletab meile meelde Kristuse ülestõusmist. Selle küünla sära tugevdab meie lootust igaveseks eluks pärast surma. Püha Paulus rõhutab, et kui Jeesus Kristus poleks surnuist üles tõusnud, siis oleks meie usk olnud tühine, siis oleksime me alles oma pattudes (vt 1Kr 15:17). Paasaküünlast süütame ristimise ajal teise küünla – ristimisküünla, mis usaldatakse tavaliselt ristivanematele. See ilus talitus tuletab neile meelde, et nad peaksid sellest hetkest peale hoidma Jumala valgust oma ristilaste südameis. Paasaküünlast süütame veel ühe küünla – esimese Armulaua küünla, kui võtame vastu Jeesust Kristust pühimas Altarisakramendis. Ka see küünal põleb tänu meie Päästja ülestõusmise valgusele. Ta tuleb meie juurde Armulauas, sest tahab sütitada meie südamed, et ka meie oleksime maailmale valguseks. Paasaküünlast süütame lõpuks ka matuseküünla. See küünal on jälle oluline märk Kristusest, kes valgustab meie teekonda oma igavesse kuningriiki. Seal pole vaja enam mingit valgust, sest näeme tõelist Valgust, meie Päästjat. Püha apostel Johannes kirjutab sellest ilusti Ilmutusraamatus: „Ja ööd ei ole enam ning neile ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust, sest Issand Jumal ise valgustab neid, ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti“ (Ilm 22:5).

Oma elu jooksul süütame ka teisi küünlaid, näiteks preestriks pühitsemise Missal ja kinnitamise Missal ning seda võib teha ka abielusakramendi pühitsemise Missal. Advendiajal paneme muidugi põlema advendipärja küünlad. Need küünlad ütlevad meile: Jeesus Kristus on siin, Ta seisab meie südameukse ees ja koputab, sest tahab valgustada meie elu oma igavese säraga. Mõtiskleme nüüd natuke kolmanda advendiküünla üle, mis on vana traditsiooni järgi Karjaste küünal ja sümboliseerib rõõmu, mida maailm koges Jeesuslapse sünni puhul.

Püha Luukas kirjeldab, et just karjased olid esimesed, kellele inglid seda rõõmusõnumit kuulutasid: „Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat. (…) Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!“ Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. (…) Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud“ (Lk 2:8-12,15-18,20).

Karjaste kohta on erinevaid legende, aga üks on eriti armas: Petlemmas sündis Jeesuslaps. Karjased kiirustasid sinna, et austada vastsündinud Kuningat. Nende hulgas oli ka üks väga vaene karjane, kellel ei olnud midagi kinkida ja seetõttu oli tal päris häbi. Kui karjased kohale jõudsid, andis igaüks neist üle oma kingi. Maarja ei teadnud, kuidas need kõik vastu võtta, sest ta hoidis last. Kuid nähes ühte vabade kätega karjast, andis ta väikese Jeesuse hetkeks talle. Vaene karjane sai suure õnne osaliseks, sest tänu sellele, et tema käed olid tühjad, sai ta vastu võtta Kristuse. Kas meie süda on piisavalt valmis selleks, et Maarja võiks – meid nähes – usaldada ka meile oma lapse, Jeesuse?

Kolmas advendiküünal sümboliseerib rõõmu, mida kogesid kõigepealt karjased. On huvitav, et kolmandat advendipühapäeva – mil paneme põlema just selle küünla – kutsutakse liturgias Gaudete pühapäevaks (gaudete tähendab ladina keeles rõõmustage). See nimetus tuleb kolmanda advendipühapäeva püha Missa algussalmi esimesest sõnast: „Rõõmustage Issandas igal ajal. Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal“ (tsitaat on pärit püha Pauluse kirjast filiplastele, Fl 4:4-5). Seesama algussalm selgitab, miks peaksime rõõmustama: sest jõulupüha, Jeesuse Kristuse sünnipäev, on väga lähedal! Liturgias rõhutatakse seda roosa rüüga, mida võib sel pühapäeval kasutada, ja samuti advendipärja roosat värvi küünlaga.

Advent on ühelt poolt meeleparanduse ja palve aeg, mida proovime elada sisemises vaikuses ja keskendunult (liturgias tuletab seda meile meelde lilla värv ja „Gloria“ puudumine). Aga meeleparandus, mis on küll tavaliselt valus ja nõuab palju jõupingutusi, viib meid ju lähemale Jeesusele, kes tuleb meie juurde. Ja sellepärast on advent teiselt poolt samuti rõõmu ja lootuse aeg. Tõepoolest, meeleparandus ei ole kurbuse ja meeleheite harjutamine, vaid on suunatud Jeesusele, Tema armastusele ja halastusele.

Kõik inimesed soovivad olla õnnelikud, soovivad, et nende südames elaks tõeline rõõm. See soov on ühine nii headele kui kurjadele, nii usklikele kui uskmatutele. Aga miks on siis nii vähe inimesi, kes ongi tõesti õnnelikud, kes tõesti rõõmustavad? Isa Cantalamessa järgi teevad inimesed lihtsalt vea: nad ei vali seda õnne poolt, mis viib õnne tipuni, õnne täiuseni. Tõepoolest, Jumala ilmutus ütleb: „Jumal on armastus“ (1Jh 4:16) – kuid inimesed on need sõnad ümber pööranud ja usuvad, et nüüd saab öelda: „Armastus on Jumal!“ (nii väidab L. Feuerbach). Kui Jumal on armastus, siis „Jumal on ka õnn ja rõõm“ – kuid jälle keerasid inimesed need sõnad vastupidiseks ja hakkasid rääkima: „Õnn ja rõõm on Jumal!“.

Nii kaua kui siin maailmas elame, ei tunne me kahjuks puhast ja täielikku õnne, nii nagu me ei tunne ka puhast ja täielikku armastust. Tegelikult kogeme vaid tõelise õnne osakesi, mõnda selle külge. Nii et kui keegi ütleb: „Õnn on Jumal“, siis nimetab ta lihtsalt oma väikeseid kogemusi jumalaks, teeb oma õnnest iidoli. Seetõttu, kui keegi otsib Jumalat, leiab ta ka õnne (ja rõõmu). Ent kui keegi otsib õnne (ja rõõmu), ei pruugi ta leida Jumalat… Tõepoolest, kui otsime õnne Jumalast väljaspool ja ilma Tema poole pöördumata, võime leida vaid midagi, mis on tõelise õnne sarnane, kuid sellest siiski väga kaugel.

On huvitav, et inimesed otsivad tavaliselt õnne koguse ja mitte kvaliteedi tõttu: õnnelik olla tähendab nende jaoks üha rohkem ja rohkem suurendada naudinguid ning lisada naudingutele üha uusi naudinguid. Kuid ainult Jumal on täiesti õnnelik (sest Ta on õnn!) ja saab ka inimesi õnnelikuks teha. Psalm 37 julgustab meid: „Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub! Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!“ (Ps 37:4-5). Ja püha Paulus rõhutab: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9).

Püha apostel Paulus rõhutab samuti tõelise rõõmu põhjust: Jeesus on lähedal. Ta tahab meie lähedal olla ja tegelikult Ta ongi: Ta on lähemal, kui isegi mõtleme või oskame ette kujutada. Sest Jeesus on meie elu vundament. Just sellest tuleb ja just ja selles on ankurdatud tõeline kristlik rõõm. Jeesus on lähedal ning mitte miski ega mitte keegi ei saa meid Temast lahutada: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?“ (Rm 8:35). Tõeline rõõm, mis põhineb nendel Jeesuse sõnadel, peaks vabastama meid kõigest, mille pärast muretseme ja mida kardame.

Millel põhineb minu rõõm? Kas tõesti Jeesusel ja teadlikkusel, et Ta on minu lähedal, veelgi enam – minu südames? Kas Jeesuse lähedus aitab mul oma elust välja visata kurbus ja mured? Kas ma tõesti usun, et Jeesus on mulle nii lähedal, et mitte miski ega mitte keegi ei suuda mind Temast lahutada? Kas ma olen rõõmus, kui kohtun Jeesusega? Kas tunnen tõelist rõõmu, kui tean, et Jeesus annab mulle andeks? Kui ma seda ei tunne, siis mis on selle põhjus? Kas ma olen teadlik, et tõelise ja täieliku õnne võin leida ainult Jeesuses? Kas Jeesuse lähedus, Tema kohalolek minu elus, julgustab mind muutma, parandama oma elu? Mida peaksin sel advendiajal oma elus veel tegema? Mida muutma ja parandama? Mida Jeesus minult väga konkreetselt ootab?