Isa Wodeki advendimõtisklus: Inglite küünal – rahu

Jätkame advendiküünalde valguse vaatlemist ja proovime üha enam avastada nende rikkalikku tähendust. Peame samal ajal meeles, et tõeline Valgus on Jeesus Kristus, keda ootame suure lootuse ja rõõmuga. Teiselt poolt ei unusta me, et ka meie oleme kutsutud olema Tema valgus kogu maailmale. Püha Paulus väljendab seda väga ilusti kirjas efeslastele: „Varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões –, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!“ (Ef 5:8-11).

13. detsembril mälestame liturgias püha Luciat, kes elas tõelise valguse lapsena. Tema nimi tuleneb ladina sõnast lux, mis tähendab valgust. Püha Lucia elas 3. ja 4. sajandi vahetusel Sitsiilias, Sürakuusas. Ta oli pärit rikkast kristlikust Rooma perekonnast. Huvitav, et seda pühakut austatakse väga Rootsis, aga ka üldiselt Skandinaavias (mh Eestis, kus see on tuntud luutsinapäevana). Skandinaavias on talv pikem ja pimedus valitseb kauem kui mujal Euroopas. Selle piirkonna inimesed igatsevad valgust ja seepärast on kujunenud välja erinevad püha Luciaga seotud kombed. Üks nendest on see, et püha Lucia päeval kannavad tüdrukud peas põlevate küünaldega pärgi.

Kuidas on selline komme seotud püha Luciaga? Nimelt niimoodi, et ta andis Jeesusele veel väga noores eas puhtusevande. Seepärast lükkas ta tagasi ühe rikka Sürakuusa mehe abieluettepaneku (see mees ei olnud kristlane, mis andis keeldumiseks veelgi põhjust). Veidi hiljem andis püha Lucia oma kaasavara vaestele ja tagakiusatud kristlastele. Kui Lucia öösiti abivajajaid külastas, nagu tal kombeks oli, kandis ta peas küünaldega pärga, mis tema teed valgustas. Kahjuks ei suutnud tagasilükatud mees püha Lucia otsusega leppida ja ihkas kättemaksu. Kuna oli kristlaste tagakiusamise aeg, teatas ta Luciast Rooma võimudele. Selle tulemusena mõisteti 20-aastane püha Lucia aastal 304 surma. Kuni lõpuni jäi ta truuks Jeesusele Kristusele, tõelisele maailma Valgusele.

Rootsis on kombeks, et püha Lucia mälestuspäeval äratab pere vanim tütar hommikul kogu perekonna, peas põlevate küünaldega pärg. Püha Lucia valgus tahab meid äratada meie ükskõiksusest nagu unest, et Jeesuse armastus, headus ja andestus valgustaksid maailma üha rohkem ja rohkem. Püha Lucia valgus tahab meid julgustada olema valvsad Jeesus Kristuse tulekuks. Advent võib juhtuda igal hetkel, kui peame Temaga ootamatult kohtuma. Kui oleme valvsad, võime – nagu püha Lucia – anda edasi valgust ja süüdata seda nii paljudes pimeduses elavates südametes.

Neljanda advendiküünla nimi on traditsiooni järgi Inglite küünal, sest see meenutab meile inglite sõnumit: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ (Lk 2:14). Neid sõnu laulsid taevased väed (st palju erinevaid ingleid) pärast seda, kui karjastele oli ilmutatud rõõmusõnum Jeesuslapse sünnist. Sellepärast sümboliseerib neljas advendiküünal rahu, mille tõi maailmale Kristus, meie Päästja.

Prohvet Jesaja, kes saadab meid advendiajal eriti püha Missa esimeses lugemises, kuulutas seda sündmust ette: „Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst“ (Js 9:5) – jõulupühade liturgia seostab kõiki neid tiitleid Kristusega. Ja püha Paulus, kes kirjutab oma kirjas efeslastele juba Jeesuse ülestõusmise valguses, annab meile imelise õpetuse tõelise Rahu kohta: „Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde“ (Ef 2:13-18).

Jeesus on meie rahu. Tõeline rahu! Kes ei tahaks, et tema südames oleks tõeline rahu? Seda igatsevad kõik, eriti need, kes on juba vähemalt kord kogenud, mida see tegelikult tähendab. Kahjuks näitavad meie kogemused, et tõelist rahu ei ole võimalik kogu aeg hoida ning on väga vähe neid, kes seda suudavad. Miks on nii? Ja kuidas saavutada tõeline rahu?

Püha Vaim annab meile ristimisest peale oma hindamatud annid ja tahab meie elus jätkuvalt tegutseda. Tema andidel ei ole mingeid piiranguid: võime need saada ja kasutada kogu oma elu. See, kes on avatud Püha Vaimu tegutsemisele ja teeb samas Temaga koostööd, kogeb ka Tema vilju. Püha Vaimu viljad on just Temaga koos tegutsemise väga konkreetsed tulemused ja mõjud. Kõik inimesed saavad neid kogeda, kui võtavad usus vastu sakramente, kuulavad Jumala sõna, järgnevad ustavalt Jeesusele, palvetavad, kasvatavad jätkuvalt voorusi ja vaimset elu jms.

Püha Paulus kirjutab Püha Vaimu viljadest oma kirjas galaatlastele: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22-23). Kristlik rahu on seega rahu Pühas Vaimus. Armastusel (kreeka keeles agape), mida püha Paulus esimesena mainib, on eriline koht Püha Vaimu viljade seas, sest kõik teised viljad pärinevad otse sellest. Kui näitame rõõmu, rahu, suuremeelsust, lahkust, headust, ustavust, tasadust, enesevalitsust või mõnda muud omadust, siis on nende aluseks alati armastus. Seepärast kirjutab püha Paulus kirjas Koloslastele (Kl 3:14), et armastus on täiuslik side – ilma armastuseta (agape) ei ole võimalik vilja kanda, ilma armastuseta ei ole võimalik kogeda tõelist rahu. Kuidas seda seletada?

Tõeline rahu väljendub eriti selles, et kõik inimese suhted on korras: nii Jumala, teiste inimeste, kui ka iseendaga. Selle tulemusel pole inimese südames enam kohta patu, raevu, viha, kättemaksu jms jaoks. Selline rahu on eriti seotud armastusega, sest tähendab, et oleme valmis andeks andma neile, kes on meile haiget teinud või meid haavanud, isegi vaenlastele. Huvitav, et ülestõusnud Jeesuse esimesed sõnad, mille Ta apostlite juurde tulles lausus, olid rahu kohta ja isegi kaks korda: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!“ Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid““ (Jh 20:19-21). Nagu tahaks ta öelda: „Nüüd, minu surma ja ülestõusmise kaudu, on kõikvõimalikud suhted korda tehtud“.

Tõelisel rahul on selline omadus, et see tahab kuidagi väljenduda. Nii nagu tõeline armastus ei saa end ainult endale hoida, vaid tahab ennast teistele anda, on ka rahuga, mis on armastusega olemuselt seotud. Kui kellelgi on tõeline rahu, tunneme seda kohe, kui temaga suhtleme, räägime, kohtume või koos oleme. Meie tänapäevane maailm vajab väga just seda tõelist rahu, võibolla rohkem kui kunagi varem. Tõepoolest, see maailm elab selgelt materiaalsete hüvede ülekülluses, aga samas igatseb tõelise armastuse järele; ta on üha rohkem mures oma kasumi, omandi, keskkonna, turvalisuse ja tuleviku pärast, aga samas ei ole tal enam aega ega kohta tõelise rahu jaoks. Sellepärast on meil niivõrd oluline missioon anda teistele inimestele edasi tõelise rahu valgust.

Kas minu südames on tõeline Jeesuse rahu? Mida räägivad sellest minu suhted Jumala, teiste inimeste ja iseendaga? Kust ma tegelikult rahu otsin? Kas Jeesuselt või kaubandusest? Kas kogen pärast pihti tõelist Jeesuse rahu? Kui ei koge, siis mis on selle põhjus? Võib-olla ei ole ma veel lasknud Jeesusel puudutada ja tervendada kõike, mis minu südames valutab ja haiget teeb? Võib-olla ei ole ma veel lasknud Jeesusel korda seada minu suhteid Jumala, teiste inimeste ja iseendaga? Kas ma usaldan, et Jeesus annab mulle andeks kõik patud, isegi kui need on tõesti rasked? Kas ma olen tänulik Jeesusele Tema halastuse eest? Kuidas ma seda oma elus väljendan? Kas ma olen tõelise rahu apostel? Kas ma olen valmis aitama teistel inimestel tõelist rahu otsida?