Püha Risti jalgsirännak AD 2026
Püha Risti palverännaku jalgsiraja TEINE ETAPP
17.-20. august 2026
VANAMÕISA PÜHA RISTI KABEL – RÕNGU KIRIK
17. august 2026
ESIMENE PÄEV
Kell pool kaheksa hommikul kogunes rännuseltskond Pärnu Karusselli tänava katoliku kiriku kabelisse, toimus palvus. Pärast seda tõstsime rännakuvarustuse koguduse bussi, millest sai rännaku ajaks saateauto. Koguduse bussiga algas sõit Vanamõisa Ristikabeli juurde, meie jalgsirännaku alguspunkti. Eelmisel aastal olime seal lõpetanud rännaku esimese etapi. Tartu ja Viljandi inimesed sõitsid samuti sinna rännakut alustama.
Rännuvarustuse bussi kandmise saginas jäi meil kahe silma vahele koridori nurka kaasavõtmist ootama pandud protsessioonirist. Kuna ilma selleta rännakut teha ei tahtnud, pidime linna piirilt tagasi pöörama ja risti bussi paigutama. Helistasime siis Tartu inimestele, et jääme hiljaks, ja palusime neil meid oodates lilli korjata ja punuda pärg protsessiooniristile riputamiseks. Nimelt rääkis isa Wodek, et neil Poolas on kombeks Rukkimaarjapäeval tuua kirikusse lilli Jumalaema austamiseks. Meie jalgsirännak toimus sel aastal Rukkimaarjapäeva oktaavi nädalal, seega punusime selle pärja Jumalaema auks.
Püha Risti kabelis laulsime teeleasumispalvust.
Kabeliaseme puhastamise võsast ja kabelimäe kõrgesse rohtu käiguradade rajamise olid enne palverännaku algust ära teinud Viljandi koguduse noored. Juba kevadel sai võetud ühendust kohaliku vallavalitsusega kabeliaseme heakorrastamise asjus ja kui selgus, et kabeliase asub eramaal, siis selgitasime valla inimeste abiga välja krundi omaniku. Palverännaku eel suhtlesid Viljandi koguduse noored uuesti krundi omanikuga, kellelt meil oli põhimõtteline nõusolek varemetes palvetamiseks juba olemas. Nii krundi omanik kui ka kohalik muinsuskaitse spetsialist olid väga rõõmsad, et keegi soovib kabeliaseme ümbrust korrastada. Oli kokku lepitud ka naaberkrundi omanikuga, et palverändurid saavad jätta oma autod kabeli lähedale suure küüni juurde, õhtul tullakse saateautoga järele ja sõidetakse Rõngu. Seekord seisis seal päev läbi Tartu inimeste auto, mis viidi õhtul edasi Rõngu ja jäi sinna rännaku lõppu ootama.
Pärast palvust ja ühispilti kabeli müüride vahel asusime rännakule.
Isa Wodek kehtestas sellise rännaku korra, et päeva jooksul palvetame kõndides ära kõik neli roosipärja osa ja umbes iga 4-5 km tagant tuleb teha väike puhkepaus. Ühe puhkepausi lõpul loetakse ette selle päeva evangeelium ja see rännaku etapp kulgeb vaikuses, mõtiskledes evangeeliumi sõnumi üle.
Lisaks pikem lõunapaus, mis sellel esimesel päeval toimus Viljandis Antoniuse gildi majas asuvas kohvikus, pärast Missat.
Seega asusime teele. Enne Viljandit tegime kaks puhkepausi. Algul kulges rännak väikestel kruusateedel. Siis jõudsime suurele asfaltteele ja rännak jätkus Viljandi tänavatel. Meid tabas Viljandisse teel olles ja seda läbides ka üsna korralik vihmahoog ning rändurite vihmavarustus sai proovile pandud. Tempo oli sellest hoolimata üsna kiire ja Viljandi Jaani kiriku ette jõudsime täpselt kella kaheks, nii nagu Missa alguseks oli planeeritud. Kõndisime üle silla kirikusse kellahelina saatel.
Peale Missat lõunatasime lähedalasuvas Gildimaja kohvikus. Taas teele asumiseks kogunesime Jaani kiriku juurde ja pärast ühispilti läks rännak edasi Viljandi koguduse inimeste juhatusel läbi linna väikeste maaliliste tänavate Viiratsi koolimaja poole, kus oli meie esimene ööbimiskoht. Teel olles palvetasime roosipärga.
Viiratsis meid juba oodati ja juhatati ööbimiseks mõeldud klassiruumidesse. Meie käsutusse anti ka allkorrusel asuv pikapäevarühma köök-söögituba ja kooliõpilaste duširuumid.
Väike puhkehetk pärast kiiretempolist päevateed ja seejärel maitsev õhtusöök, mille kell kaheksa õhtul serveeris meie kokatädi Krista õdusas allkorruse söögitoas. Koos ümber laua istudes oli võimalik üksteisega rohkem suhelda ja palverännakust rääkida.
18. august 2026
TEINE PÄEV
Järgmine päev algas äratusega kell 6.00 hommikul ja Missaga kell 7.00, millele järgnes hommikusöök ja varustuse bussi kandmine.
Viiratsi kooli inimesed tulid meid teele saatma ja andsid omaltpoolt kaasa kotikese kooli meenete ja šokolaadiga. Palju tänu neile selle eest!
Teisel päeval kulges palverännutee vähesõidetavatel ja vahepeal ka kruusateedel, grupp püsis kenasti koos ja roosipärga palvetades oli hea eestpalvetaja sõnade rütmi jälgida.
Pisut peale kella ühte päeval leidsime lagedama põlluveere, kus ei olnud eriti sääski ja kraamisime meid teepervel ootavast bussist välja oma lõunasöögikarbikesed, mis kokatädi Krista oli hommikul täitnud ja meile kaasa andnud. Selleks ajaks oli umbes pool päevateest käidud.
Kui kella kahe paiku taas teele asutasime, toimus arutelu teemal Tarvastu ordulinnuse läbimine. Nimelt oli võimalik minna ordulinnusesse samal päeval, tehes väikese haagi Mustla juures, sel juhul pikenes päevatee 3-4 km võrra. Teine variant oli alustada kolmanda päeva rännakut väikese tagasipöördumisega ordulinnuse juurde ja pärast naasmist Tarvastusse liikuda edasi Pikasilla suunas. Võeti vastu otsus esimese variandi kasuks, sest olime üsna jõudsalt edasi jõudnud ja aega oli.
Meie saateauto sõitis ette, otsima kõige otsemat teed Tarvastu ordulinnuse juurde. See osutus päris keeruliseks, sest Google Maps juhatas kuhugi talu õue, kus linnuse juurde viivat teed enam isegi ei mäletatud, kunagi vist olevat sealtkaudu saanud, aga enam mitte. Mõningase ekslemise järel kohtasid nad ühte taluperenaist, kes juhatas otsetee linnuse juurde piki Mustla tänavaid.
Sel moel leidsime linnusevaremed ilma liigse jalavaevata, kollane buss oli eeltöö kenasti ära teinud.
Peagi seisis Tarvastu ordulinnus meie ees majesteetlikus rahus, Tarvastu jõe teisel kaldal. Jõekohina saatel kõndisime üle silla varemete vahele.
Tarvastu ordulinnuse ajaloost:
Vesilinnust, mis rajatud Tarvastu jõe parema kalda kõrgele künkale 14. sajandil, on peetud Viljandi komtuuride majanduslinnuseks, seda eelkõige Tarvastu ojale rajatud vesiveski tõttu. Ilmselt peeti veskit tähtsaks strateegiliseks objektiks, sest oletatavasti ehitati just selle kaitseks paksude seintega torn. Kaitsetorni laius oli 14 meetrit ja müüride paksus 170 cm.
Ligikaudu 75×75 meetri suurune ebakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka. Pindalalt oli linnus suhteliselt suur: 6555 m². Hooned asusid linnuse ringmüüri servas ja ehitusmaterjaliks oli kasutatud maakivi. Linnuse põhjaküljele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis ümber linnuse oleva vallikraavi veega. Seega oli linnus ka looduslikult kaitstud.
Tarvastu linnust ründasid Leedu suurvürsti Gediminase väed 1329. Linnuse kõrval olev asula ja kirik hävitati ning linnus sai tugevasti kannatada, misjärel linnus taastati ja tugevdati.
15. sajandil omandas Tarvastu ordulinnus ka poliitilise tähtsuse, sest 1410. aastast peale peatusid seal sageli ordumeistrid. Selle tulemusena ehitati linnusesse võlvitud ruume, tugevdati müüre ja ehitati danskeritaoline kaitsetorn. Tarvastu foogt allus Viljandi komtuurile.
Liivi sõjas vallutasid Ivan IV väed linnuse 1560 tormijooksuga. Vene-Poola sõjas (1562–1582) 1562. aasta sügisel vallutas Leedu suurhetman Mikołaj Radziwiłł Must tagasi Tarvastu ordulinnuse ja võttis vangi hulga Moskva vojevoode, seejärel tegi ka sõjakäigu Pihkvamaale.
Rzeczpospolita valitsemise ajal oli Tarvastu, Liivimaa hertsogkonna Pärnu vojevoodkonna Tarvastu staarostkonna (1561–1577) keskuseks. 1588. aastast doneeriti Tarvastu staarostkond eluaegseks kasutamiseks Jürgen Fahrensbachile. Lisaks Tarvastu mõisale kuulusid talle ka Karksi ja Ruhja.
Tarvastu ordulinnus sai tugevasti kannatada nii Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades. Linnus hävis lõplikult 1596. aastal toimunud püssirohulao plahvatuses.
(Allikas: Vikipeedia).
Päeva jooksul oli Reet pununud meie protsessiooniristi jaoks teepervel kasvavatest lilledest uue pärja. Tekkis mõte jätta Vanamõisast alates meie musta risti ehtinud pärg linnusevaremetesse ühe kõrgema müürijupi peale. Sealsamas laulsime ka Loreto litaaniat, oli väga ilus puhkehetk iidse linnuse varemete vahel.
Tee edasi Tarvastu kiriku juurde peaks olema põhimõtteliselt võimalik ka ilma Mustlasse tagasi pöördumata, aga selleks peab järgmistel aastatel tegema ära eeltöö, kokku leppima eramaade omanikega ja rinnuniulatuvatest nõgestest raja läbi tegema.
Tagasiteel helistasime meie kokatädile, et hilineme veidi rohkem kui pool tundi õhtusöögile, linnuse läbimine oli meil ju tegelikult plaanitud järgmisesse päeva.
Veidi peale poolt seitset õhtul jõudsime Tarvastu kiriku juurde, mille vastas asuvas kogudusemajas ootaski meid juba kaunilt kaetud õhtusöögilaud. Pärast maitsvat ja rikkalikku õhtusööki võtsime aega kõigi palveränduritega tutvumiseks ja vestlemiseks. Kokatädi Krista käest kuulsime huvitavatest arheoloogilistest väljakaevamistest Saastna poolsaarel, mis asub Matsalu lahesuus. Leiti vana keskaegse kabeli varemed. Arvatavasti tähistavad need sealtkaudu kulgenud palverännuteed Skandinaaviast Saaremaa kaudu mandrile.
Sättisime ennast mugavas külalistemajaks kohandatud kogudusemajas öömajale. Plaanis oli telkida maja taga muruplatsil ja mõned, kellel telkimisvõimalust ei olnud, tegid asemed majja, kaasa arvatud meie hea kokatädi, kes valmistas poole ööni ette meie järgmise päeva söögikordadeks vajalikku. Eelmisel aastal Merle Rallmannilt õpitud matkatarkusi kasutades tuli enne magamaminekut veel mõned päeva jooksul tekkinud varbavillid ära nõeluda ja plaasterdada.
19. august 2026
KOLMAS PÄEV
Hommik algas taas kella kuuese ärkamisega ja Missaga kell seitse hommikul Tarvastu kirikus. Hommikusöögi järel asjad kokku ja teele.
Sellel kolmandal päeval ei olnud võimalik valida väikeseid kõrvalteid, pidi kõndima üsna tiheda liiklusega asfalttee servas, hanerivis. Päevateekond ei olnud nii pikk kui eelmisel päeval, aga väsimus hakkas tunda andma ja aina raskem oli pärast puhkepause jälle teele asuda. Samuti oli roosipärga lugedes vaja teha üsna valju häält, et mööduvate autode müras ennast teistele kuuldavaks teha. Sellest hoolimata tujul langeda ei lastud ja lehvitati rõõmsalt vastutulevatele autodele. Pidasime kinni kokkulepitud rutiinist, palvetada ühest puhkepeatusest teiseni kõndides ära ühe roosipärja osa ja lisaks Angelus ja Jumala halastuse palvepärg seatud tundidel. Tee ääres lilli märgates noppisime neid Jumalaemale, et värskendada meie protsessiooniristile kinnitatud pärga. Protsessiooniristi kandsid kõik kordamööda, aga nooremad olid selle kandmisel eriti tublid.
Meie kolmandaks ööbimiskohaks oli valitud Pikkasilla puhkemaja, armas suvemaja Väikse Emajõe ääres asuval krundil. Paadisillalt oli võimalik jõkke ujuma sulpsatada, mida õhtu jooksul ka tehti. Kuna eelmine öö Tarvastus oli olnud üsna külm, siis telkida paljud ei riskinud. Enamus eelistas ennast majas ja saunas ööbima seada. Kaks telki siiski püstitati. Meie kokatädi oli väga tubli, suutis meid õhtul suvemaja terrassil kenasti ära toita. Hommikusöögiks valmistuma läks ta siiski tagasi Tarvastu kogudusemajja.
20. august 2026
NELJAS PÄEV
Neljanda päeva hommik algas mõnedel suplusega Väikeses Emajões. Kuna sel viimasel päeval hommikul Missat ei toimunud, vaid päev pidi lõppema Missaga Rõngu kirikus, siis äratus oli kell seitse. Tegelikult oleks tulnud teele asuda tund aega varem, sest just selle hommikul kauem magatud tunni võrra hilinesime Rõngu. Aga kes oskas seda ette näha, et viimasel päeval on tempo aeglasem.
Pärast hommikusööki tänasime meie kokatädi, kes oli ennast jälle ületanud, üllatades meid hommikusöögiks soolase ja magusa täidisega pannkookidega. Neid ja kohupiima jäi hommikul üle, nii et saime päeval, lõunapausi ajal veel pannkooke süüa.
Sättisime end rännakule ja sel korral oli meiega kohe hommikul kaasas palverännaku kõige noorem osaline Ian, kes esimesel päeval sõitis koos isaga saateautos kaasa. Teisel päeval nad enne Mustlasse jõudmist juba osalesid korra jalgsirännakul, seni kuni Tõnu sõitis bussiga ja tegeles Tarvastu ordulinnusesse mineva otsetee otsimisega.
Ian oli leidnud endale mõnusa matkakepi ja seda uut asja oli vaja kohe hommikul proovida. Uuendasime risti küljes rippuvat pärga, lisades sinna eelmisel päeval korjatud rukkililli. Otsustati korjata teel ka lillekimp Rõngu kirikule kinkimiseks ja selleks sai kohe hommikust peale asutud tee äärest lilli korjama. Päev kulges harjunud rütmis roosipärjapalvuse ja puhkepauside vaheldumises.
Meist möödus autoga Tarvastu koguduse juhatuse esimees, kes ei pidanud paljuks kinni pidada ja palverändureid tervitama tulla.
Enne Rõngu vasallilinnusesse jõudmist pöörasime suurelt teelt kõrvale kruusateele, see lühendas tunduvalt päevateed. Nimelt ei tahtnud me jätta palvetamata Rõngu vasallilinnuses, värava kohal asunud Risti kabeli juures, millest on teada, et seda kasutasid palverändurid keskajal ööbimiskohana. Vasallilinnuses laulsime Loreto litaaniat, mida olime laulnud ka Tarvastu ordulinnuses. Isa Wodek luges meile ette selle päeva evangeeliumi, nimelt oli meil iga päev kombeks kõndida üks puhkepeatuste vaheline teekond vaikuses, mõtiskledes selle päeva evangeeliumi sõnumi üle.
Viimaks hakkaski eemalt paistma Rõngu kiriku torn, meie selleaastase teekonna viimane peatus. Rõngu koguduse õpetaja koos abikaasaga ning mitmed koguduseliikmed olid tulnud meid kiriku ette tervitama. Vastuvõtt oli soe ja siiras. Koos kõndisime kirikusse, kus andsime veel enne Missat kohaliku koguduse õpetajale üle terve päeva jooksul Rõngu kirikule korjatud lillekimbu. Kuna oli 20. august, taasiseseisvumise aastapäev, oli kirik kaunistatud lillede, viljapeade ja siniste lintidega. Missa alguses pidas isa Wodek armsa kõne, pühendades Missa palveränduritele, kohalikule kogudusele ja taasiseseisvumise aastapäevale. Pärast Missa lõppu andsime koguduse õpetajale üle meie protsessiooniristi ehtinud lillepärja sooviga järgmisel aastal nende kirikust alustada oma jalgsirännaku viimast etappi Vastseliina poole. Pärast palverändurite ja Rõngu koguduse liikmete ühise pildi tegemist Rõngu kiriku altari ees kostitati meid koguduseliikmete poolt mahlajoogi ja küpsistega. Sõbraliku vestluse käigus hakkasid juba selguma järgmise aasta palverännaku piirjooned. Kuna kohalikud arvasid, et Rõngu koolist võiks küsida palveränduritele öömaja, siis käidi palverändurite poolt välja mõte koguneda Rõngus juba eelmisel õhtul ja alustada palverännakut Missaga hommikul Rõngu kirikus. Loomulikult tuleb selleks kõigepealt küsida luba EELK Lõuna-Eesti piiskopkonna piiskopilt ja jõuda kokkuleppele kohaliku kooliperega. Südamlik vestlus ja sõbrunemine Rõngu kogudusega sai lõppakordi, kui meie armas palverändur Kallista soovis rännaku lõpetuseks laulda meile kõigile üht Keldi tänulaulu, mida ta aeg-ajalt erilistel puhkudel laulab.