Paastuaja 5. pühapäeva mõtisklus

Paastuaja viienda pühapäeva evangeeliumikatkend jutustab, et ühel päeval äratas Jeesus Laatsaruse surnuist üles. Imepärane sündmus tuletab meile meelde, et läheneme iga pühapäevaga üha rohkem ülestõusmispühale.

Laatsarusega seotud sündmusest on kirjutatud seepärast, et pöörata meie tähelepanu sellele tõele: meie elus on kahekordne ülestõusmine – meie ihu ülestõusmine ja samuti meie südame ülestõusmine. Esimene toimub viimselpäeval, nagu ütleb õigesti Marta vestluses Jeesusega: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ Teine, südame ülestõusmine, toimub või võib toimuda iga päev, jätkuvalt. Ka täna.

Kahjuks on võimalik, et keegi on surnud, kuigi ta on ikka veel selles elus, maailmas. Kõigepealt puudutab see probleem meie hingesurma raske patu pärast. Kuid on tegelikult palju teisi olukordi nagu innustuse, lootuse ja elusoovi vms täieliku puudumise seisund, mida me võiksime nimetada ainult niimoodi – südamesurm. Kõigile, kes on end mitmesugusel põhjusel nendest olukordadest leidnud, tuleb Laatsaruse lugu kindlasti abiks ja lohutuseks.

Jeesus Kristus on meie ülestõusmine ja elu – seda kogevad kõik ajastute lõpus. Aga Ta võib samuti anda ülestõusmise kõigi nende südameisse, kes on vaimses mõttes surnud. Jätkuvalt. Iga päev ja igas olukorras.

„Tule välja!“ – hüüab Jeesus meile, nii nagu Ta hüüdis ka Laatsarusele. On eriti oluline sellele häälele kohe vastata. Meie südame iga ülestõusmine vaimsest surmast on samas ettevalmistus viimseks ülestõusmiseks koos Jeesusega ajastute lõpus.

Isa Wodek