Isa Wodeki advendimõtisklus: Petlemma küünal – usk

Advendiküünlad süüdatakse järk-järgult, ühekaupa, nii et iga küünal hajutab pimedust üha rohkem ja rohkem. See ilus advendiaja traditsioon aitab meil mõtiskleda Jumala päästeajaloo, eriti Messia tuleku ja Tema sündimise üle Petlemmas. Aga iga küünalt süüdates tuletame endale meelde ka üht teist olulist tõsiasja: kristlastena oleme kutsutud levitama Kristuse valgust meie maailmas. Me kõik saame aidata Tal seda maailma helgemaks muuta. Jeesus ise ütleb meile: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14-16).

Advendipärjas on neli küünalt, sest Jeesuse valgus peab kiirgama igasse ilmakaarde. Sellepärast viisid neli evangelisti rõõmusõnumi Päästja tulekust kõikjale. Ja kunagi toovad Jumala inglid valitud inimesed kokku igast ilmakaarest: „Ja siis ta läkitab inglid ja kogub kokku oma valitud neljast tuulest, maa äärest taeva ääreni“ – ütles Jeesus (Mk 13:27).

Teist advendiküünalt nimetakse Petlemma küünlaks ning see meenutab meile Maarja ja Joosepi teekonda Petlemma. Sellest kirjutab püha Luukas: „Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel“ (Lk 2:1-5).

Me ei tea, millist teed Maarja ja Joosep läksid, kuid kaart näitab, et Naatsaretist otse Petlemma on umbes sada viiskümmend kilomeetrit. Tuleb tunnistada, et seda on päris palju, arvestades kõigepealt asjaoluga, et Maarja oli üheksandat kuud lapseootel… Kuigi Maarja ja Joosep olid noored, oli see teekond nende olusid arvestades ikkagi väljakutse. Palju kilomeetreid tuli läbida mägisel maastikul, enamasti ülesmäge, ja pealegi üsna halbadel teedel. Tolle aja Palestiinas ei olnud need sillutatud ja ainsaks transpordivahendiks võis olla eesel või kaamel. Karavanidel kulus Naatsaretist Petlemma jõudmiseks kolm või neli päeva. Võttes arvesse Maarja seisundit, pidi nende teekond kestma veidi kauem. Tõenäoliselt läbisid nad päevas umbes kakskümmend kilomeetrit. Lisaks olid rahvaloenduse tõttu igal pool rahvamassid, mis oli kindlasti väsitav ja tüütu. Võime oletada, et Maarjal ja Joosepil oli transpordivahendiks eesel, kes kandis toiduaineid ja kõige vajalikumat. Nad – ja koos nendega ka Jeesus Maarja ihus – pidid veetma mitu ööd lageda taeva all, võibolla ka kõrtsides. Rahvahulkade tõttu magasid nad maas, oma eesli ja teiste reisijate loomade juures.

Evangeeliumid ei räägi, kuidas täpselt nägi välja Maarja ja Joosepi reis Petlemma. Kindlasti tugevdas ja süvendas see nende armastust üksteise vastu. Aga kõigepealt oli see raske reis mõlema jaoks ainulaadne usukool, mis algas tegelikult juba varem Naatsaretis.

Püha Matteus kirjeldab püha Joosepi olukorda nii: „Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.“ Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde“ (Mt 1:18-21,24).

Joosep kogeb sisemist draamat: ta avastab, et Maarja, kes on temaga kihlatud, ootab last. Ta ei tea seda alguses, aga on samas õiglane mees: ta austab Jumalat ja on ustav Tema seadustele. Nüüd pannakse tema ustavus proovile. Joosep on tõesti väga keerulises ja valusas olukorras. Ühelt poolt peab ta võimatuks elada Maarjaga ja tunnistada tema laps enda omaks. Teiselt poolt ei taha Joosep Maarjale haiget teha tema kulul oma õigusi nõudes. Joosep peab silmitsi seisma müsteeriumiga, mida ta ei suuda mõista – samal ajal ei taha ta oma naist kahtlustada, mis näitab, et ta armastab teda väga. Sel põhjusel teeb Joosep parima otsuse, mis tol hetkel võimalik. Nimelt ei taha ta Maarjalt ametlikku lahutust, mis oleks Maarja jaoks väga alandav ning viiks ta lõppude lõpuks süüdimõistmise ja surmani. Seega otsustab ta teha mingi salajase lahkumineku. Aga Jumal astub Joosepi ellu ingli kaudu unenäos ning annab talle väga delikaatse ja raske missiooni Maarja enese juurde võtta.

Püha Luukas kirjutab, millisest olukorrast leiab ennast Maarja: „Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.“ Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?“ Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.“ Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Ja ingel läks ära tema juurest“ (Lk 2:26-38).

Ingel Gabrieli kuulutus Maarjale on tegelikult üks kõige olulisem hetk maailma ajaloos. Jumal usaldab Maarjale kõige suurema müsteeriumi, suurima anni, mille oleks kunagi anda võinud – oma Poja. Maarja vastus näitab, et ta usaldab täielikult Jumalat, Tema sõna, koos kõigi tagajärgedega, mida see vastus kaasa toob.

Püha Johannes Paulus II võrdleb entsüklikas „Redemptoris Mater“ („Lunastaja Ema“) Maarja usku Aabrahami usuga. Jumala ilmutuse ajaloos on Aabrahami usk vana lepingu ehk Vana Testamendi algus. Maarja usk kuulutuse hetkel annab alguse uuele lepingule – algab Uus Testament. Nii nagu Aabraham „uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks“ (Rm 4:18), nõnda uskus Maarja, et Kõigekõrgema väest, Püha Vaimu läbi, saab ta Jumala Poja emaks. Sõnadega: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi“, tegi Maarja oma usuteo. Ta uskus, võttis Jumala Poja oma ellu vastu ja usaldas end täielikult Jumalale.

Advendipärja teine küünal sümboliseerib usku, sest viitab Maarja ja Joosepi tõelisele usukoolile. Püha Augustinus kirjutab, et Maarja sai usu kaudu ja sünnitas usu kaudu: ta sai Jeesuse enne oma südames kui ihus! Meie ei saa Maarjat jäljendada ega saada ja sünnitada Jeesust füüsiliselt – kuid saame teda jäljendada teisiti: meil on võimalus saada ja sünnitada Jeesus vaimselt, meie usu kaudu! Uskuda tähendab siis „saada“, „anda liha“ sõnale – Jumala sõnale – ja see sõna oma tegudes sünnitada.

Kas ma olen alati ja kõiges valmis ütlema Jumalale aamen, jah – nagu Maarja ja Joosep? Kas ma tahan kogu aeg Jumalaga koostööd teha, et Tema tahe võiks täide minna? Ega ei ole nii, et mõnikord on mul raske vastu võtta Jumala tahet ning teen, valin või otsustan oma tahte järgi? Kas ma olen teadlik, et Jeesus tahab sündida minu südames, minu elus? Kas ma tahan olla ja olen oma südamega Jeesuse südame lähedal nagu Maarja ja Joosep? Täis armu – selle nime sai Maarja. Kas ma tahan alati elada Jumala armu seisundis? Mida ja kuidas ma teen, et elada Jumala armu seisundis? Jeesus tuleb meie juurde nagu Immaanuel (Jumal on meiega). Kas ma rõõmustan, et Jumal on minuga, et mul on arm temaga kohtuda eelkõige Missa ajal ja palves?