Isa Wodeki advendimõtisklus: Prohvetite küünal – lootus

Advendiküünlad näitavad tugevat kontrasti valguse ja pimeduse vahel, mis on üks oluline Piibli võrdluspilt. Tõepoolest, Jeesus Kristus nimetas end maailma valguseks, mis hajutab patu pimeduse: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus“ (Jh 8:12). Inimkonna ajalugu läbis pikki patu pimedusse varjutatud ajastuid, enne kui meie ettekuulutatud Päästja lõpuks ilmus, et meid sellest patuseisundist vabastada.

Advendiajal, mil Messia tulek läheneb, süütame järk-järgult advendiküünlad, igal pühapäeval ühe rohkem, kusjuures iga järgmine küünal hajutab ka pimedust veidi rohkem. Seega aitab advendiaeg meil mõtiskleda Jumala päästeloo üle, mille üks kõige olulisem sündmus oli lihakssaanud Jeesus Kristuse sünd. Ta tuli maailma, et lunastada kogu inimkond ja avada kõigile tee igavesse ellu: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse“ (Jh 3:16-18).

Küünla süütamine on lihtne, kuid tähendusrikas tegu. See on kõigepealt tunnistus valguse võimust pimeduse üle. Isegi ühe küünla valgus võib paljastada meie näo, kui seisame küünla lähedal. Advendiajal tahame Jeesuselt paluda, et Tema valgus valgustaks meie südameid, et näeksime ausalt, millised me tegelikult oleme. Kuid samas tahame Jeesuselt paluda, et Ta seaks meie südamed korda, et võiksime Teda jõulupühal väärikalt oma ellu vastu võtta. Igal advendiküünlal on sügav tähendus, mille üle proovime mõtiskleda, lootusega, et niimoodi valmistume paremini Jeesus Kristuse sünni tähistamiseks.

Esimest advendiküünalt nimetatakse prohvetite küünlaks: see avab jõulusid ootava perioodi ja meenutab neid, kes rääkisid esimesena Jeesuslapse tulekust. Vana Testament oli täis adventi, st Jumala tõotatud Päästja ootamist, kelle tulemist kuulutasid ette kõik prohvetid. Nende hulgas oli prohvet Jesaja, kes võrreldes teiste prohvetitega kirjeldas tulevast Messiat nii üksikasjalikult, et tema raamatut on nimetatud isegi viiendaks evangeeliumiks. Just tema oli see, kes kuulutas ette Messia sündi neitsilikust Emast: „Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel [Jumal on meiega]“ (Js 7:14).

Prohvet Jesaja sõnad jäid pikka aega arusaamatuks. Püha Matteus, kes püüab igal võimalusel näidata, kuidas Vana Testament läheb täide Uues Testamendis, annab sellele ettekuulutusele selgituse oma evangeeliumis, püha Joosepi unenäo loos (Mt 1:18-25). Issanda ingel ilmub pühale Joosepile, kes on Maarja lapseootuse tõttu suures ja valusas dilemmas, ning selgitab talle tema naise imelise emaduse saladust: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust“ (Mt 1:20). Need sõnad räägivad, et Jeesuse imeline saamine toimus ilma inimese sekkumiseta, üksnes Püha Vaimu kaudu. Seejärel annab ingel teatavad üksikasjad, mis kinnitavad püha Joosepi veendumust, et laps, kelle Maarja sünnitab, on maailma Päästja: „Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus [Jahve päästab], sest tema päästab oma rahva nende pattudest“ (Mt 1:21). Püha Matteus lisab veel ühe olulise selgituse, mis viitab Vanale Testamendile: „Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega“ (Mt 1:22-23). Alles Petlemmas sai selgeks, mida pidi tähendama Jumala imeline märk, millest prohvet Jesaja oli rääkinud rohkem kui seitse sajandit varem.

Esimene advendiküünal tuletab meile meelde, et advendiaeg on ootamise aeg, sest ootame ju meie Päästjat. Need, kes püsivad ootuses, valvavad, on valmis kohtumiseks. Aga mis tähendab valvata, olla valmis Jeesusega kohtumiseks? See tähendab pöörata oma tähelepanu Kristuse valgusele – Tema sõnale, Tema häälele meie südametunnistuses; täita seda, mida oleme Jeesuselt kuulnud ja vastu võtnud; võidelda oma nõrkuste, laiskuse, uhkuse, hooletuse, vaimse leiguse ja pettumusega; usaldada Jeesusele kõik, mis on raske ja valus, mida kardame ja mille pärast muretseme, et Tema ise võiks selle lahendada; kaitsta oma südameust, nii et meie vaenlane, saatan, ei suudaks sinna sisse tungida; ja lõpuks – palvetada, et oleksime jätkuvalt kahekõnes Jeesusega, et Temal oleks kõige tähtsam koht meie elus – ühesõnaga, et meie südames oleks katkematult Tema armastus. Sellepärast kirjutab püha Paulus: „Vennad! Meil on teada aeg: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega!“ (Rm 13:11-14).

Need, kes ootavad, on valmis, valvavad, ei ole unes, aga samuti vaatavad tulevikku, on lootust täis. Teame oma kogemustest, eriti seoses usuga Jeesusesse, kuivõrd olulist rolli mängib lootus meie elus. On üks väga ilus lugu, mis sellest räägib.

Ühes toas põles laual neli küünalt. Toas oli nii vaikne, et oli kuulda, kuidas nad omavahel räägivad. Esimene küünal ütles: „Mina olen Rahu. Kahjuks ei oska inimesed mind hoida. Mul ei jää vist muud üle, kui kustuda.“ Ja selle küünla leek kustuski ära. Teine küünal ütles: „Mina olen Usk. Kahjuks ei ole ma kellelegi vajalik. Tänapäeva inimesed ei taha minust kuuldagi, mul pole mõtet edasi põleda.“ Ja kohe kui ta oli seda öelnud, kustutas kerge tuuleiil ta ära. Kolmas küünal ütles: „Mina olen Armastus. Mul pole enam jõudu põleda. Inimesed ei hooli minust ja ei taha mind mõista. Paljud vihkavad üksteist, isegi oma lähedasi ja neid, kes neid armastavad.“ Hetk hiljem kustus ka see küünal. Äkki tuli tuppa laps ja nägi kolme kustunud küünalt. Ehmunult hüüdis ta: „Mida te teete?! Te peate põlema, ma kardan pimedust!“ ning hakkas nutma. Neljas küünal ütles liigutatult: „Ära karda, nii kaua kui mina põlen, saame alati need küünlad uuesti süüdata. Mina olen Lootus!“ Laps võttiski Lootuse küünla kätte ja süütas uuesti teised küünlad. Kohe muutus tuba jälle valgeks. Ärgu iialgi kustugu meie südameist Lootus ja olgu igaüks meist nagu see laps, kes on valmis lootuse abil süütama usku, rahu ja armastust!

Kui räägime lootusest, siis mõtleme tavalisest sellest, mida meie ootame Jeesuselt. Kuid unustame ühe asja: et Tema on samuti lootust täis meie suhtes, et iga advendiaja alguses hakkab Temagi ootama… Hakkab ootama, et võib-olla seekord tuleb lõpuks meie pöördumine. Hakkab ootama, et me ei oleks enam nii väga keskendunud iseendale, vaid märkaksime ka teisi, kellel on samuti vaja armastust ja lootust. Hakkab ootama, et prooviksime väga konkreetselt võidelda oma nõrkuste, pahede ja pattude vastu. Hakkab ootama, et parandaksime tõsiselt oma suhteid teistega, keda võib-olla haavame oma sõnade, käitumise või otsustega.

Kas ma elan Jeesuse valguses? Ega ei ole nii, et ka minu südames on pimedus? Mida see täpselt puudutab? Kas ma tahan selle Jeesusele usaldada? Kas ma oskan valvata, et olla valmis Jeesuse tulekuks? Kas minu südames on tõeline lootus? Kas ma olen teadlik, et ka Jeesus on lootust täis minu suhtes? Kas ma saan aru, et Ta ootab jätkuvalt minu tõelist pöördumist? Mida Jeesus minult väga konkreetselt ootab? Ega ma ei ole liiga keskendunud iseendale, nii et ma ei märka, mida Jeesus minult ootab? Kuidas ma kaitsen oma südameust selle eest, mis kahjustab Jeesuse armastust ja armu minus? Kas ma võitlen piisavalt oma nõrkuste, pahede ja pattudega? Ega ei ole nii, et pigem teen nendega kompromisse?