Kuis armastan, mu Jumal Sind –
ei vaid, et õndsaks teeksid mind;
tean küll: kui ma ei kardaks Sind,
põrgutulle Sa saadaksid mind.
Ma mõistan, Sina päästsid mind.
Sa kandsid haavu, teotust ja häbi, rasket kannatust;
äraarvamatut piina,
hingekitsikust lunastussüüna,
ja surma – seda minu eest,
et päästa mind hukatusest.
Kuis nüüd ei peaks ma kiitma Sind,
mu Jeesus, kes tõid ohvriks end:
ei nõua õndsust palgaks ma,
ei karda põrgu sattuda,
ei mingit tasu oota ma –
kui mind vaid armastaksid Sa.
Nii armastan ja kiidan Sind,
kui Valitsejat kuulan Sind,
kui Jumalat ma austan Sind.
Aamen.