Kristluse ajaloos välja kujunenud mitmeid erinevaid püha Missa nimetusi, mis kõik rõhutavad Kristuse Ihu ja Vere Ohvri väljendamatut müsteeriumi.
ISSANDA ÕHTUSÖÖMAAEG
Nimetus Issanda õhtusöömaaeg on kõige vanem püha Missa nimetus, mis leidub Uues Testamendis, näiteks püha Pauluse kirjas korintlastele: „Kui te nüüd kokku tulete, siis ei saa pidada Issanda õhtusöömaaega, sest igaüks võtab sööma asudes ette omaenda toidu, ja mõni jääb nälga, ja mõni on joobnud“ (1Kr 11:21-22).
Poleemika tõttu protestantidega pärast reformatsiooni jäeti nimetus Issanda õhtusöömaaeg katoliku Kirikus põhimõtteliselt kõrvale ja võeti uuesti kasutusele Vatikani II kirikukogu ajal. Rooma Missaraamatu sissejuhatuses (punktis 27) on kirjas: „Missa ajal ehk Issanda õhtusöömaajal kutsutakse Jumala rahvast pühitsema koos preestriga, kes viib Kristuse nimel tegutsedes läbi Issanda mälestust ehk Euharistia Ohvrit“.
Kui räägitakse Issanda õhtusöömaajast, ei ole see muidugi tavaline söömaaeg, vaid just Issanda – Jeesuse Kristuse – oma, mille Ta seadis sisse enne oma ristisurma. See on seesama Issanda õhtusöömaaeg, mida Kristus pärast ülestõusmist pidas (vt nt Lk 24:13-35). Issanda õhtusöömaaeg on seepärast Ülestõusnu õhtusöömaaeg – ülestõusnud Jeesus on alati elav, meie elus kohalolev ja annab ennast meile söögina Armulauas jätkuvalt kuni aegade lõpuni.
LEIVAMURDMINE
Issanda õhtusöömaaeg oli püha Missa esimene kristlik nimetus. Leivamurdmine sai esimeseks heebrea nimetuseks, mille leiame Apostlite tegude raamatust. Kahes katkendis räägitakse selgelt sellest, et Jeruusalemma koguduse kristlased „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42) ning „nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega“ (Ap 2:46). Selle kohta, kuidas püha Paulus käis Troases kristlastega kohtumas, loeme Apostlite tegude raamatust: „Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma“ ning „Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning kõneles kaua, kuni koiduni“ (Ap 20:7, 11).
Katoliku Kiriku traditsiooni järgi räägivad kõik need piiblikatkendid püha Missa pühitsemisest, mida nimetati leivamurdmiseks, sest Jeesus ise murdis leiba viimsel õhtusöömaajal. Jeesus pühitses tegelikult juudi paasasöömaaega, mille üks osa oli just leiva murdmine ja seejärel kõigile kohalolijatele jagamine. Jeesuse viimsest õhtusöömaajast rääkides täpsustavad pühad Matteus, Markus ja Luukas, et Ta „murdis leiba“. Püha Luuka evangeeliumist loeme lisaks, et Jeesus ilmus kahele jüngrile Emmause teel: „see sündis, kui ta [Jeesus] nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära“ (Lk 24:30-31). Leivamurdmine oli see žest, mis juudi traditsioonis alati söömaaega alustas ja osalejate ühtsust näitas – nad toitusid samast leivast. Leiba murti, mitte ei lõigatud, nagu teeme ka praegu pühal Missal, mis viitab selgelt Issanda viimsele õhtusöömaajale.
Püha Paulus kirjutab esimeses kirjas korintlastele: „Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast“ (1Kr 10:16-17). Juudi paasasöömaajal murti ja jagati ainult ühest leivast. Püha Paulus rõhutab seda mõtet kasutades, et kristlastele on see üks leib Kristuse Ihu. Kui võtame vastu selle ühe Leiva, Kristuse Ihu, saame üheks ihuks, moodustame Kristuse Kiriku. Armulaua vastuvõtmine loob kõige lähedasema ühtsuse meie ja Jeesuse vahel.
EUHARISTIA
Issanda õhtusöömaaeg ja Leivamurdmine on püha Missa kaks kõige vanemat nimetust. Esimene on seotud Jeesuse viimse õhtusöömaajaga ja teine tuleb selle õhtusöömaaja ühest tegevusest. Neid kahte nimetust kasutasid esimesed kristlased sünonüümidena, kuid kumbki neist ei jäänud kestma pikemaks ajaks. Aja möödudes hakati üha rohkem rõhutama euharistiapalve (Missaraamatus nimetatakse seda Missakaanoniks, ladina keeles Prex eucharistica) tähendust, mida loetakse püha Missa pühitsemisel. See palve tähendab tänutoomist ja on juurdunud iisraellaste paasaõhtusöögi palves (suures ülistus- ja tänupalves, mis koosneb Jumala kiitmisest, Tema suurte tegude mälestamisest ja Tema ülistamisest ning mis lõppeb sõnaga „aamen“). Niimoodi hakkas nimetus Euharistia (kreeka keeles εὐχαριστία euharistia – tänutoomine) – mida alguses kasutati püha Missa pühitsemisel vaid ühe palve kohta – tähistama tervet liturgiat.
Nimetus Euharistia sai väga populaarseks väljaspool juudikristlaste kogukondi. Kui kreeka keel läänekiriku liturgias ladina keelega asendus (4. sajandil), kasutati sõna euharistia tõlkimata kujul ja ladina transkriptsioonis. Aja möödudes, eriti alates keskajast, hakkas katoliku Kiriku ladina liturgias üha rohkem levima nimetus püha Missa. Vatikani II kirikukogu võttis uuesti kasutusele nimetuse Euharistia ja niimoodi levis see rahvuskeeltesse.
Algusest peale mõisteti Euharistiat Kristuse Ohvrina ja iga osaleja proovis vaimselt ohverdada ka iseennast. Selle isikliku ohvri nähtavaks märgiks olid osalejate toodud materiaalsed ohvriannid. Esimesed kristlased tõid kaasa asju, mis olid vajalikud Euharistia pühitsemise jaoks, aga samuti asju, eriti toiduaineid, mis jagati hiljem abivajajatele. Samal ajal oli Euharistia pühitsemine ka suur tänutoomine Jumalale kõige eest: loomise ja elu anni eest, lunastuse ja igavesse ellu kutsumise eest. Just sellest arusaamast tuleneb Euharistia nimetus.
Praegu on sõnal Euharistia tegelikult kolm erinevat tähendust:
- kogu püha Missa pühitsemine
- Missakaanon (euharistiapalve)
- Kristuse Ihu ja Vere sakrament (Armulaud)
Euharistia on suur tänupalve, tänutoomine, mis ei ole seotud vaid ühe püha Missa hetkega (konsekratsioon) või Kristuse Ihu ja Verega või ühe tegevusega (isiklik palve pärast Armulaua vastuvõtmist või pärast Missat). Tänupalve läbistab ja ümbritseb kogu Missa pühitsemist. Katoliiklased, kes osalevad pühal Missal, peaksid seda algusest lõpuni läbi elama tänuvaimus Jumalale kogu Tema lunastustöö eest Jeesuses Kristuses. Tänupalve on püha Missa süda, kese, ning ei toimu ainult pärast Armulaua vastuvõtmist või pärast Missat. Kuid meie tänusuhtumine peaks jätkuma ka pärast iga Missat ning täitma kogu meie elu. Püha Paulus kirjutab oma kirjas koloslastele: „Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades!“ (Kl 3:17).
PÜHA MISSA
Kuigi esimesed kristlased kasutasid püha Missa kohta erinevaid nimetusi, jäi läänekirikus lõpuks kasutusele ainult üks nimetus – Missa (püha Missa). See tuleb Vana-Rooma ametlike koosolekute ja kohtumiste lõpetamise kombest: osalejad saadeti (ladina keeles missi sunt) tagasi koju. Ilmalik tava kandus 4. sajandil üle ka Euharistia liturgiasse ja kojusaatmise talitust hakati nimetama missaks. Seni selgitamata asjaoludel hakkas missa tähendama kogu Euharistia pühitsemist. Selles kontekstis tekkis väljend „Ite, missa est“, millega lõpetati kõiki liturgilisi kogunemisi (mitte ainult Euharistiat, vaid ka teisi palvusi). Alates 5. sajandi keskpaigast hakkas sõna missa üleüldiselt tähendama üksnes Euharistia pühitsemist. Paavst Leo Suur oli esimene, kes nimetas aastal 445 ühes oma dokumendis Euharistia pühitsemist pühaks Missaks. Kuigi sõnal missa oli alguses üsna vaene sisu ja see ei väljendanud hästi Euharistia pühitsetavat müsteeriumi, on see läänekirikus siiski tänapäevani kasutusele jäänud.
Praegu tõlgitakse väljendit „Ite, Missa eest“ erinevatesse keeltesse nii, et lisatakse ka teisi sõnu, näiteks „Minge Jumala rahus“, sest sõna-sõnalt tuleks lihtsalt öelda: „Minge, Missa lõppes“. Sõnal missa ei olnud alguses sügavamat sisu, kuid aja möödudes hakati väljendit „Ite, Missa est“ seostama kõigi usklike missiooniga: nad peaksid minema oma igapäevaellu ja olema Jeesuse tunnistajad. Selles kontekstis viitab „Ite, Missa est“ Jeesuse sõnadele: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule“ (Mk 16:15). Seepärast ei saa me pärast püha Missat mõelda, et oleme oma kohustuse täitnud ja kõik on tehtud. Vastupidi, me osaleme pühal Missal, et Jeesus võiks meist ehitada püha rahva, kes on valmis andma Temast tunnistust maailmale oma igapäevases elus.
KKK kirjutab ülalolevatest Euharistia nimetustest punktides 1328-1332, tuues ka teisi näiteid:
1328. Selle sakramendi arvukad nimetused väljendavad tema ammendamatut rikkust. Igaüks neist viitab teatavatele aspektidele. Seda nimetatakse:
Euharistiaks, kuna see on Jumala tänamine. Sõnad euharistein (vrd Lk 22:19; 1 Kr 11:24) ning eulogein (vrd Mt 26:26; Mk 14:22) meenutavad juudi õnnistuspalveid, mis – eelkõige söömaajal – ülistavad Jumala tegusid: loomist, lunastamist ja pühitsemist.
1329. Issanda Õhtusöömaajaks, sest see on seotud õhtusöömaajaga, mida Issand oma kannatuse eelõhtul koos oma jüngritega pidas, ning kuulutab ette Talle pulmasöömaaega taevases Jeruusalemmas (vrd 1Kr 11:20; Ilm 19:9).
Leivamurdmiseks, sest seda juudi söömaajale omast riitust kasutas Jeesus, kui Ta lauaperemehena leiba õnnistas ja jagas (vrd Mt 14:19; Mk 8:6, 19), eelkõige Viimsel Õhtusöömaajal. Just selle teo järgi tunnevad jüngrid Ta pärast ülestõusmist ära (vrd Lk 24:13-35) ning just niimoodi nimetavad esimesed kristlased oma euharistilisi kogunemisi (vrd Ap 2:42, 46; 20:7, 11), väljendades seeläbi, et kõik, kes söövad seda ühte murtud leiba, Kristust, astuvad Temaga osadusse ning moodustavad Temas ühe Ihu (vrd 1Kr 10:16-17).
Euharistiliseks kogunemiseks (kr synaxis), kuna Euharistiat pühitsetakse kristlaste kogunemistel, mis on Kiriku nähtav märk. (vrd 1Kr 11:17-34).
1330. Issanda kannatuse ja ülestõusmise mälestuseks.
Pühaks Ohvriks, kuna see teeb kohalolevaks Päästja Kristuse üheainsa Ohvri ja liidab sellesse Kiriku ohvri. Seda nimetatakse ka pühaks missaohvriks, ülistusohvriks (Hb 13:15; vrd Ps 116:13, 17), vaimulikuks ohvriks (vrd 1Pt 2:5), puhtaks (vrd Ml 1:11) ja pühaks ohvriks, kuna see viib täide ja ületab kõik Vana Lepingu ohvrid.
Pühaks ja jumalikuks liturgiaks, kuna selle sakramendi pühitsemine on kogu Kiriku liturgia kese ja selgeim väljendus; seetõttu nimetatakse seda ka püha müsteeriumi pühitsemiseks. Räägitakse ka pühimast Sakramendist, sest Euharistia on sakramentide Sakrament. Sama nimetust kasutatakse ka Armulaua andide kohta, mida hoitakse tabernaaklis.
1331. Pühaks Kommuniooniks, kuna selle sakramendi kaudu ühendame end Kristusega, kes lubab meil osa saada oma Ihust ja Verest, et meist saaks üks ihu (vrd 1Kr 10:16-17). Me nimetame seda ka pühadeks asjadeks (kr ta hagia; ld sancta; Constitutiones Apostolicae, 8, 13, 12; Didache9,5;10,6) – „pühade osaduse“ esimene tähendus apostellikus usutunnistuses – inglite Leivaks (ld panis angelorum), taevaseks Leivaks (ld panis de caelo), surematuse Ravimiks (ld remedium immortalitatis) (püha Ignatius Antiookiast, Epistula ad Ephesios, 20, 2) ning Teemoonaks (ld viaticum).
1332. Pühaks Missaks, kuna liturgia, milles saab teoks päästemüsteerium, lõpeb kristlaste läkitamisega (ld missio), et nad võiksid täita Jumala tahet oma igapäevases elus.