Kirik on alati austanud pühakuid ning seadnud neid meile eeskujuks kui inimesi, kes andsid tunnistust tõelisest kristlikust elust. Nad on Issanda järgijad, kes viisid oma maise elu ajal ellu usu, lootuse ja armastuse voorust ning kes näitavad meile selgelt, mida tähendab elada Jumala teenistuses. Nad olid samasugused inimesed nagu meie kõigis asjades, isegi patus, kuid nad usaldasid Jumalat ja elasid Tema läheduses. Pühakud ei ole pühad seepärast, et nad tegid suuri asju, vaid seepärast, et nad olid Jumalale avatud ja lasid Temal enda kaudu suuri asju teha. Pühakud on meie eeskujud, sest nad elasid ja kuulutasid Evangeeliumi oma igapäevases elus.
Katoliiklastena palvetame pühakute poole ning palume neil meie eest kosta, sest nad olid Jumalaga väga lähedased juba oma maises elus ja on Talle nüüd taevas veelgi lähemal. Pühakud on küll Jumala juures, kuid nad on jätkuvalt seotud ka meiega, sest oleme üks usukogukond, üks Kristuse Kirik. Nii nagu võime paluda mõnel elaval inimesel meie eest palvetada, võime sedasama paluda ka pühakutelt. Muidugi ei palveta me pühakute poole nii, nagu oleks nende võimuses meie palveid täita – me palvetame nende kaudu, paludes neil palvetada koos meiega ja meie eest Jumala juures.
On selge, et me austame pühakuid kui Jumala teenijaid ja sõpru, kuid see austus on täiesti erinev sellest, kuidas austame Jumalat. Me palume Jumalalt, et Ta halastaks meile ja täidaks meie palved, pühakutelt palume aga, et nad meie eest palvetaksid ning ühendaksid oma palved meie omadega. Pühakuid austades ja nende eestkostet paludes anname au Jumalale endale.
PÜHAKUKS KUULUTAMINE
Protsessi, mille käigus Kirik kellegi ametlikult pühakuks kuulutab, nimetatakse kanoniseerimiseks. Kanoniseerimine ei tee kellestki pühakut, see üksnes tunnustab seda, mida Jumal ise on juba teinud.
Pühakute kultus, mille juured ulatuvad juutide vanasse prohvetite ja pühade inimeste austamise traditsiooni, on algusest peale olnud kristliku usu osa. Esimesed pühakud olid märtrid – inimesed, kes jätsid kristlaste tagakiusamise ajal usu nimel oma elu. Juba esimese sajandi lõpuks oli kristlastel saanud kombeks austada lahkunud usukaaslasi ja paluda nende eestkostet. Esimestel sajanditel ei toimunud ametlikke pühakukskuulutamisi. Levis märtrite austamine, mida reguleerisid kohalikud piiskopid. See oli küll tänapäevase kanoniseerimisega võrreldes demokraatlikum, kuid nii mõnegi pühaku elulood segunesid legendidega ja mõnda pühakut polnud päriselt olemaski. Seepärast hakkasid aja jooksul pühakuid ametlikult kanoniseerima piiskopid ja lõpuks Vatikan.
Kanoniseerimisprotsess algab pärast pühaks peetava katoliiklase surma. Kohalik piiskop uurib kandidaadi elu ja kirjutiste põhjal tema kangelaslikku voorust või märterlust ning truudust Kiriku õpetusele. Seejärel hindab kandidaati Vatikani määratud teoloogide rühm. Kui nende hinnangu kiidab heaks Vatikani pühakukskuulutamise asjade osakond, siis kuulutab paavst kandidaadi auväärseks.
Järgmine samm kanoniseerimisprotsessis on õndsakskuulutamine. Selleks on vaja ühte imetegu, väljaarvatud juhul, kui tegemist on märtriga. Kuna ime kinnitab, et kandidaat on taevas ja saab meie eest palvetada, peab see toimuma pärast kandidaadi surma ja olema konkreetse palve vastus. Kui paavst kandidaadi õndsaks kuulutab, tähendab see, et teda võib austada teatud piirkonnas või kogukonnas, kus ta eriliselt oluline on.
Alles pärast teist imet kuulutab paavst kandidaadi pühakuks. Märtritel on imetegu vaja ainult kanoniseerimiseks. Pühaku tiitel tähendab, et inimene elas püha elu, on nüüd taevas ja teda saab austada kogu üleilmne Kirik.
Kuna kanoniseerimine on eksimatu ja tagasivõetamatu, nõuab see protsess palju aega ja uurimist. Seepärast on iga kanoniseeritu küll pühak, kuid kindlasti mitte kõik pühakud ei ole kanoniseeritud. Küllap oleme me kõik oma elus mõnd pühakut kohanud ja ka meie ise oleme kutsutud pühaks saama.
Lisalugemist-kuulamist:
- KKK 946-962
- Kompendium 194-195
- Piiskopi loeng: Pühade osadus; Maarja