On seitsmes päev Jumala halastuse noveenist, mida ülestõusmisoktaavi jooksul palvetame. Selle aja jooksul püüame pidevalt mõtiskleda Kristuse ülestõusmise müsteeriumi üle, mis voolas välja Jumala halastuse allikast. Nii valmistame end ette Jumala halastuse pühaks, usaldades meie Issandale konkreetsed intentsioonid. Täna tahame oma palvesse võtta nende hinged, kes erilisel viisil austavad ja ülistavad Jeesuse halastust. Meie Issand ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde hinged, kes erilisel viisil austavad ja ülistavad minu halastust ning kasta nad minu halastusse. Need hinged kurvastasid kõige rohkem minu kannatuse pärast ja sisenesid kõige sügavamalt minu Vaimu. Nad on minu Kaastundlikeima Südame elavad kujutised. Need hinged säravad igaveses elus erilise valgusega. Mitte keegi neist ei lähe põrgutulle. Ma kaitsen eriliselt igaüht neist tema surmatunnil“ (Päevik, 1224).

30. aprillil 2000 kanoniseeris püha paavst Johannes Paulus II püha Faustina ja kuulutas Jumala halastuse püha kogu Kiriku pühaks. Ja aastal 2002 toimus tema viimane apostellik reis Poola, mis oli täielikult pühendatud Jumala halastusele ning kantud juhtmõttest „Halastuselt rikas Jumal“. Üks selle reisi tipphetki oli äsja ehitatud Jumala halastuse pühamu sisseõnnistamine Łagewnikis, Krakovis. Püha Missa ajal usaldas püha Johannes Paulus II maailma pühalikult Jumala halastusele „põleva sooviga, et Jumala halastava armastuse sõnum (…) võiks saada tuntuks kõigile rahvastele maa peal ning täita nende südamed lootusega“. See sündmus sai pöördepunktiks püha Faustina läbi usklikele antud Jumala halastuse vagaduse jaoks, mis levib üha enam ja enam kõikjal maailmas.

Usaldades Łagewnikis maailma Jumala halastusele, palus püha Johannes Paulus II meil halastuse tuld maailmale edasi anda. Tema palve: „Saagu teist halastuse tunnistajad“ sunnib meid viima seda sõnumit oma tegude, sõnade ja palvetega igale inimesele. Püha Johannes Paulus II ütles: „On kätte jõudnud tund viia Kristuse sõnum kõigile (…). On kätte jõudnud tund, mil Jumala halastuse sõnum võib täita südamed lootusega ja saada uue tsivilisatsiooni: armastuse tsivilisatsiooni sädemeks“.

On suur halastustegu rääkida teistele Jeesuse piiritust halastusest kõigi inimeste vastu. Ja Ta tõesti vajab meie abi, et viia sõnum oma piiritust halastusest igasse maailma paika. See võib kõlada natuke kummaliselt, kuid on täiesti tõsi. Pärast Teist maailmasõda aitasid Ameerika sõdurid korrastada kahjustatud hooneid ühes Saksamaa külas. Nad läksid ka sealsesse kirikusse. Seda korda tehes panid nad tükkidest kokku purunenud Kristuse kuju ning asetasid selle altarile. Kuju nägi välja nagu uus, kui välja arvata, et sel puudusid käed. Sõdurid ei suutnud neid varemete vahelt leida. Siis pani keegi Kristuse jalge ette tahvli kirjaga: „Mul on ainult sinu käed“.

Niisiis otsustas Jumal levitada oma halastava armastuse riiki kasutades meid, meie käsi, jalgu, suid ja südameid. Seetõttu pole sugugi vähetähtis, kas me anname need heldelt Kristusele või mitte. Sest Ta saab oma armastavad plaanid maailma jaoks täide viia siis, kui Tal on apostlid, kes armastavad Teda kogu südame ja jõuga, kes Teda ääretult usaldavad ning kes on tunda saanud Tema halastust ja andestust.

Üks väga oluline püha Faustina kaudu edasi antud Jumala halastuse vagaduskomme on halastuse austamise levitamine. „Päevikus“ on viis nägemust, mis pole suunatud mitte ainult pühale Faustinale, vaid kõigile, kes halastust austavad. Kahes nägemuses lubas Jeesus pühale Faustinale, et surmatunnil kaitseb Ta igaüht, kes on austanud Tema suurt halastust. Teine kord ütles Ta, et inimesed, kes levitavad halastuse austamist, saavad oma elu jooksul tunda Tema emalikku kaitset ja kogevad surmatunnil Päästja lõpmatut halastust. Erilises lubaduses preestritele ja vagaduse levitajatele lubas Ta neile anda imelise väe ja inspiratsiooni, et kalestunud patusedki parandaksid meelt, kuuldes neid rääkimas sellest piiritust halastusest. Ja viimases, kõigile Jumala halastuse levitajatele suunatud nägemuses ütles Jeesus: „Igale hingele, kes hakkab andma au minu halastusele ja levitama selle austamist, julgustades teisigi hingi minu halastust usaldama, ei tule surmatunnil mingit õudu. Viimses võitluses hakkab teda kilbina kaitsma minu halastus“ (Päevik, 1540).

Me kõik oleme kutsutud olema apostlid ning levitama Kristuse halastuse riiki üle kogu maailma, alustades iseenda südamest ja sealt, kus me elame, õpime ja töötame. Aidakem Issand Jeesust ja saagem Jumala halastuse apostliteks. Sõna „halastus“ tuleb ladinakeelsest sõnast misericordia, mis omakorda koosneb kolmest sõnast: miseris – „õnnetu“, cor – „süda“ ja dare – „andma“. Nõnda siis on Jumala halastuse apostel see, kes toob õnnetule Jumala halastust. Sest mitte keegi, kes on teadlik Jumala olemasolust, ei saa olla õnnetu. Kahjuks on meie maailm õnnetuid inimesi täis. Laskem endas tärgata usaldusel Jumala vastu ning õppigem olema halastavad, et võiksime saada tõelisteks Jumala halastuse apostliteks.