Täna alustame Jumala halastuse noveeni. Alustame seda noveeni samal ajal, kui Kirikus tähistatakse paasatriduumi, meie usumüsteeriumide keskpunkti. Paasatriduum on liturgiline aeg, mis algab Issanda viimse õhtusöömaaja Missaga ning kestab suurel reedel, vaiksel laupäeval ja ülestõusmispühapäeval. Selle aja jooksul mõtiskleme selle üle, kuidas Jeesus Kristus läheb meie kõigi lunastuse pärast läbi kannatuse ja surma ülestõusmise ausse. Seepärast nimetame neid päevi paasaks, sest need väljendavad meie Issanda teekonda (lunastustegu), ja triduumiks, sest võime need jagada kolmeks osaks (Tema kannatus, surm ja ülestõusmine).

Püha Faustina „Päevikus“ on vähemalt neliteist katkendit, mis kajastavad Jeesuse soovi, et Kirikus seataks ametlikult sisse halastuse püha. Muuhulgas ütles meie Issand: „See püha tuli välja minu halastuse sisimast ja on kinnitatud minu armulikkuste sügavuses“ (Päevik, 420). „Ma tahan, et seda peetaks pühalikult esimesel pühapäeval pärast ülestõusmispüha (…) Sel päeval on avatud mu halastuse sügavused. Ma kallan armude mere nende hingede peale, kes tulevad mu halastusallika juurde“ (Päevik, 699).

Jeesus jätkas selgitamist: „Hing, kes tuleb pihile ja pühale Armulauale, saab täielikult andeks patud ja vabaks karistustest (…) Ärgu kartku mulle läheneda ükski hing, isegi kui ta patud on nagu purpur“ (Päevik, 699). Jeesus on määranud, et halastuse pühal tuleb vastu võtta Armulauda ja käia pihil, mis on seotud selle püha Armulauaga. Pihtida võib ka halastuse püha lähipäevadel. Lisaks tuleb halastuse pühal austada halastava Jeesuse pilti (väljendada oma usaldust Tema vastu) ja teha vähemalt üks halastustegu ligimesele.

Veel palus meie Issand, et halastuse pühale eelneks noveen Jumala halastusele, mis peaks algama suurel reedel. Ta andis pühale Faustinale nii üldised kui ka konkreetsed intentsioonid, mille eest igal noveeni päeval palvetada. Üldised intentsioonid on igal noveeni päeval samad: et kogu maailm pöörduks ning et Jumala halastust rohkem tundma õpitaks. Konkreetsete intentsioonide kohta kirjutas püha Faustina oma päevikusse need sõnad, mille ütles talle Jeesus: „Igal noveeni päeval tood sa minu Südame juurde erilise rühma hingi ja kastad nad minu halastuse merre (…) Iga päev palud sa mu Isa käest minu kibeda kannatuse läbi nendele hingedele armu“ (Päevik, 1209).

Tänase päeva intentsioon on kogu inimkond, eriti patused. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde kogu inimkond, eriti aga kõik patused ning kasta nad minu halastuse merre. Seeläbi lohutad sa mind kibedas kurbuses, millesse tõukab mind hingede kaotamine“ (Päevik, 1210).

Kõik meie, inimesed, oleme suhtes Jumalaga – isegi kui keegi seda eitab – sest Ta on meid ju loonud ja armastusest meie vastu kutsunud meid igavesti elama koos Temaga. Muidugi võib igaüks meist Jumala tagasi lükata, kuid selle tulemusel kaotame Tema armu, armastuse, elu iseendas… Teised tagajärjed on need, et meil ei ole enam Jumala õnnistust, kaitset, ning oleme avatud kuradi tegevusele. Sellist olukorda meie elus nimetatakse surmapatuks. Ütleme „surmapatt“, sest see patt viib meie hinge vaimsesse surma ning kui ei saa kustutatud pihisakramendis, lahutab meid igavesti Jumalast…

Need inimesed, kes lükkavad tagasi Jumala ja Tema igavese elu kutse või elavad mõtlematult surmapatu seisundis, haavavad Tema armastust kõige enam. Aga need, kes mõtlevad, et neil ei ole tõsist pattu, oma uhkuses ei näe endas pattu, ei saa aru oma patu kurjusest, pihivad kogu aeg sama pattu ilma otsuseta seda parandada või võtavad pihil Jumala andestuse vastu enesestmõistetavana (nagu oleks see Jumala kohustus ja mitte piiritu and) – tegelikult haavavad kõik need inimesed Jumala armastust ja sugugi mitte palju vähem… Kuidas on meiega? Kas me saame piisavalt aru sellest, et Jumala halastus on tasuta and, mida me ei suuda kunagi ära teenida? Kas me oleme teadlikud, et omaenda jõul ei saa me iialgi Jumalaga leppida, kui Ta ei tõmba meid enda juurde oma halastusega?

Kord ütles Jeesus pühale Faustinale: „Maailmas elavate hingede pattudest sügavamalt haavavad mind valitud hingede pisiebatäiuslikkused. Kogu aeg on minu südame roog see, et valitud hinged ei ole tänulikud nii suure hulga armude eest. Nende armastus on leige. Mu süda ei suuda seda taluda. Need hinged panevad mind neid endast eemale lükkama. (…) Tihti haavab hing mind surmavalt ja siis ei saa mind keegi lohutada“ (Päevik, 580).

Palvetagem koos püha Faustinaga kogu inimkonna, meie ja eriti patuste eest; et me kõik võiksime vastata Jumala halastuse suurele annile, mida Ta tahab külluslikult valada kogu maailmale ja igale südamele.