Jumala halastuse palvepärg on palve, mis on meieni jõudnud püha Faustina Kowalska kaudu. Nägemustes, mille püha Faustina sai 13.-14. septembril 1935 Vilniuses, ütles Jeesuse ise talle selle palve Jumala viha lepitamiseks ja rahustamiseks.

13. septembril sai püha Faustina nägemuse inglist, jumaliku viha täideviijast. Kui ingel oli valmis nuhtlema patust maailma, hakkas Faustina paluma, et ta seda ei teeks ja et maailm saaks parandada meelt. Otsekohe sai ta aru, et tema palve on jumaliku viha ees tühipaljas eimiski. Ometi nägi ta samal hetkel Pühima Kolmainsuse au suurust ning tundis oma südames Jeesuse armu väge. Püha Faustina hakkas Jumalat maailma eest paluma sõnadega, mida ta seesmiselt kuulis. Kui ta niiviisi palvetas, ei saanud ingel täide viia ärateenitud karistust, mis oli pattude eest igati õigustatud.

Järgmisel hommikul, 14. septembril, kuulis püha Faustina enda sees järgmisi sõnu: „Iga kord, kui lähed kabelisse, loe kohe palvet, mille sulle eile õpetasin. (…) See palve on minu viha lepitamiseks, sa hakkad seda lugema üheksa päeva järjest roosipärja helmestel järgmisel viisil: kõigepealt loed ühe MEIE ISA, OLE TERVITATUD, MAARJA ja MINA USUN JUMALASSE. Seejärel loed MEIE ISA helmestel järgmised sõnad: „Igavene Isa, ma ohverdan Sulle Sinu armastatud Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse Ihu ja Vere, Hinge ja Jumalikkuse lepituseks meie ja kogu maailma pattude eest.“ OLE TERVITATUD, MAARJA helmestel loed järgmised sõnad: „Tema valuliku kannatuse pärast ole halastav meile ja kogu maailmale.“ Lõpuks loed kolm korda need sõnad: „Püha Jumal, Püha Vägev, Püha Surematu, halasta meie ja kogu maailma peale““ (Päevik, 476).

Need, kes loevad Jumala halastuse palvepärga, ohverdavad Jumal Isale Jeesuse Kristuse „Ihu ja Vere, Hinge ja Jumalikkuse“ lepituseks enda, oma lähedaste ja terve maailma pattude eest. Ühinedes Jeesuse ohvriga, pöörduvad nad suurima armastuse poole, mida meie taevane Isa tunneb oma Poja vastu ja Temas kogu inimkonna vastu.

Kui usklikud palvetavad Jumala halastuse palvepärga sügava usaldusega Jumala vastu ning täidavad igaks heaks palveks vajalikud tingimused (alandlikkus, püsivus, kuulekus Jumala tahtele), võivad nad oodata selle palvega kaasnevate Kristuse lubaduste täitumist. Need lubadused on eriliselt seotud surmatunniga:

• õnneliku ja rahuliku surma arm – need armud ei saa osaks mitte ainult neile, kes palvepärga loevad, vaid ka surijatele, kelle kõrval seda palvet loetakse. Issand Jeesus ütles pühale Faustinale: „Ma hoian surmatunnil kui iseenda au iga hinge, kes loeb seda palvepärga; või kui surija eest loevad seda teised, on indulgents samasugune. Kui surija juures loetakse palvepärga, siis Jumala raev vaibub, hinge ümbritseb piiritu halastus ja minu halastuse sisemus hakkab liikuma minu Poja valuliku Kannatuse pärast“ (Päevik,  811).
• pöördumise ja pattude andekssaamise arm – Issand Jeesus lubas hea surma armu ka juhul, kui palvepärga loetakse vaid üks kord. Kuid jällegi on vajalik Jumalat usaldav ja ligimesele halastav hoiak. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Preestrid hakkavad seda patustele pakkuma kui viimast pääsemislootust. Olgu patune kui kalestunud tahes, kui ta loeb palvepärga kasvõi üks kord, saab ta minu lõpmatust halastusest ikka armu“ (Päevik, 687).
• üldine lubadus ütleb: „Mu tütar, julgusta hingi lugema seda palvepärga, mille ma sulle andsin. Selle palvepärja lugemise puhul meeldib mulle anda kõike, mida minult palutakse“ (Päevik, 1541). Me peame meeles pidama, et see, mida me palume, peab vastama Jumala tahtele. Sest see, mis pole kooskõlas Tema tahtega, ei pruugi olla hea meie ja eriti meie igavese õnne jaoks. Ühel teisel korral ütles Jeesus pühale Faustinale: „(…) selle palvepärja lugemisega tood sa inimkonna mulle lähemale“ (Päevik, 929), ja veel: „Hingi, kes loevad seda palvepärga, ümbritseb minu halastus juba eluski, eriti aga surmatunnil“ (Päevik, 754).

Jumala halastuse palvepärjal on palvena sügav teoloogiline tähendus. See on suunatud Jumal Isale, kellele me ohverdame Tema „armastatud Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse Ihu ja Vere, Hinge ja Jumalikkuse“ – see tähendab Jeesuse Kristuse tervenisti ja täielikult, lepituseks meie ja kogu maailma pattude eest, ning Tema valuliku kannatuse pärast palume Jumala halastust endale ja kogu maailmale. Tegelikult kajastavad need sõnad selgelt Trento Kirikukogu dekreeti pühima Armulauasakramendi kohta (1551). Dekreedi kolmandast peatükist võime lugeda: „Kohe pärast konsekratsiooni on meie Issanda tõeline Ihu ja Tema tõeline Veri koos Tema hinge ja jumalikkusega leiva ja veini kujul.“ Iga püha Missa ajal saab Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine kohalolevaks kogu maailma altaritel. Ta on ennast ohverdanud kõigi inimeste pattude eest, seda muidugi oma inimloomuses (Ihu ja Vere ning ka Hingega), kuid inkarnatsiooni hetkest alates on Tema inimloomus ühendatud Tema jumaliku loomusega (Jumalikkusega) ühes Isikus. Lausudes sõnu „Ihu ja Vere, Hinge ja Jumalikkusega“ ühineme tegelikult Issanda Jeesuse ohvriga, mis toodi ristil meie lunastamiseks.

Sõnad „Sinu armastatud Poja“ puudutavad võimsaimat argumenti, mida me Jumala halastust paludes üldse kasutada saaksime, kuna need viitavad Jumala armastusele oma ainusündinud Poja ja Temas kõigi inimeste vastu. Lauses „halasta meie ja kogu maailma peale“ tähendab sõna „meie“ nii inimest, kes loeb palvepärga, kui ka neid, kelle eest ta tahab palvetada ja peab palvetama, väljend „kogu maailm“ tähendab aga kõiki maa peal elavaid ja ka puhastustules viibivaid inimesi. Seega, kui me loeme Jumala halastuse palvepärga, sooritame ilusa vaimse halastusteo ligimeste vastu.

Laiemas mõttes osutab halastus Jumalale, kus iganes Ta ennast oma välises tegevuses ilmutab, see tähendab loomises, lunastuses, loodute ülendamises armuseisundisse. Kuid eriliselt väljendub Jumala halastus Tema hoiakus tuua inimesed välja kõikvõimalikust patu ja moraalse laostumise hädast. Õigupoolest on Jumala andestus see, mis võtab ära meie patud ning selles kontekstis läheb Jumala halastus palju kaugemale. Viimane on eeskätt suunatud peamisele inimese väärtusele, inimväärikusele, ja seda väärikust püüab ta päästa, puhastada ja tõsta, tuues selle välja igasugusest patu ja eksimuse hädast. Järelikult, lausudes sõnu „ole halastav” (mis on tõlge originaalist „miej miłosierdzie“), palume Jumal Isal teha palju rohkem kui lihtsalt andestada meile meie patud. Paludes Tema lahket, kannatlikku, kaastundlikku, heldet, andestavat ja ustavat armastust, väljendame sügavat usaldust, et Jumal oma halastuses ei lakka kunagi ülendamast ja ravimast kogu maailma patu ja eksimuse hädast. Sõna „halasta“ (mis on tõlge originaalist „zmiłuj się“) viitab patutunnistusele, millega algab iga püha Missa. See on hetk, mil me palume, et Jumal Isa annaks meile andeks meie patud, et võiksime vääriliselt osa võtta Euharistiast, mille käigus me võtame vastu Kristuse Ihu.