Katoliku Kirik on suurim kristlik Kirik (1,4 liiget Annuarium Statisticum Ecclesiae 2022 järgi), mille moodustavad Rooma-Katoliku Kirik ja Ida-Katoliku Kirikud, mis on osaduses Rooma piiskopi ehk paavstiga. Enamik katoliiklasi kuulub Rooma-Katoliku Kirikusse, kuid on olemas ka kakskümmend kolm Ida-Katoliku Kirikut. Ida-Katoliku kirikuid rühmitatakse nende vanakristlike liturgiliste traditsioonide järgi ning nõnda on olemas Aleksandria, Armeenia, Bütsantsi, Idasüüria ja Läänesüüria Kirikud.

Katoliku Kiriku Katekismus ütleb: „Igavikuline Isa lõi maailma oma tarkuse ning headuse täielikult vaba saladusliku otsuse alusel; Ta otsustas tõsta inimesed osalema oma jumalikus elus, millesse Ta kutsub inimesi oma Poja läbi: Aga need, kes Kristusesse usuvad, otsustas Ta pühasse Kirikusse koguda.“ (KKK 759).

Jumal kujundas ja valmistas Kirikut ette Iisraeli rahva ajaloos ja Vanas Lepingus (Vanas Testamendis) ning selle rajas Jeesus Kristus, kui aeg oli täis saanud. Ta tegi seda eelkõige oma paasamüsteeriumi ehk kannatuse, surma, ülestõusmise ja taevassemineku kaudu. Kirik sai alguse Püha Vaimu väljavalamisega, kes teda juhatab, pühitseb ning annab talle väe täita Jumala antud missiooni kuulutada evangeeliumi kogu inimkonnale ja teha paljud inimesed Kristuse jüngriteks (vt nt Mk 16:15-18). Kirik saab täiuslikuks aegade lõpul, mil Jumala Poeg, Päästja, naaseb auhiilguses. Vaatamata kristlaste lahknemisele püsib (ladina keeles subsistit) see Kristuse Kirik täielikult katoliku Kirikus (seitse sakramenti, apostellik suktsessioon, hierarhiline struktuur, karismad ja teenimisametid jms).

Katoliku Kiriku Katekismus selgitab, et kristlikus keeles tähendab mõiste kirik (kreeka keeles ekklesia) nii liturgilist kogunemist kui ka kohalikku kogukonda või kogu üleilmset usklike kogukonda (vt 1Kr). Need kolm tähendust on tegelikult lahutamatud: tõepoolest, Kristuse Kirik on Jumala rahvas, keda Ta kogub kokku kogu maailmas, püsib kohalikes kogukondades ja saab teoks liturgilise kogunemisena, eelkõige Euharistia pühitsemisel. Kogu Kirik elab Kristuse Sõnast ja Ihust (Armulauast), saades nii Tema müstiliseks Ihuks.

Pühakirjast leiame suure hulga üksteisega seotud pilte ja kujundeid, mille kaudu räägitakse Kristuse Kiriku tabamatust müsteeriumist. Kõige tuntumad on pildid, mis on laenatud näiteks karjaste elust, põllupidamisest, ehitusest, perekonnaelust või abielust:

• lambakari, mille ainus uks on Kristus, Hea Karjane – Tema annab oma elu lammaste eest (vt Jh 10:1-10);
• Jumala põllumaa (vt 1Kr 3:9), mida taevane Majaisand kasvatab kui valitud viinamäge (vt Mt 21:33-43, Js 5:1-7);
• Jumala hoone (vt 1Kr 3:9), mis on ehitatud apostlite ja prohvetite alusele, kuid mille nurgakivi on Jeesus Kristus ise (Ef 2:20);
• Jumala tempel, mille sees elab Püha Vaim (vt 1Kr 3:16);
• ülalasuv Jeruusalemm, meie ema (Gl 4:26).

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse järgi on katoliku Kirikul neli tunnust:

• üks – Kirik pärineb ühestainsast Jumalast, tunnistab üht usku, on sündinud ühest ristimisest, moodustab ühe Ihu – Kristuse Ihu;
• püha – Kiriku looja on Pühim Jumal, Kiriku Pea on Kristus, kes andis oma elu, et Kirik oleks püha;
• katoliiklik – Kirik on üleilmne, kuulutab usu täiust, on läkitatud kõigi rahvaste juurde, hõlmab kõiki ajastuid;
• apostellik – Kristus rajas oma Kiriku apostlitele, Püha Vaim juhatab Kirikut apostlite kaudu nende järeltulijates ehk paavstis ja temaga seotud piiskoppide kolleegiumis.

Tänu nendele omavahel lahutamatult läbipõimunud omadustele on katoliku Kirik selle sõna täielikus tähenduses tõeline Kristuse Kirik. Ta on läkitatud kõigi riikide, rahvaste, kultuuride ja aegade juurde ning on avatud dialoogile, et kuulutada Jumala sõna, et tuua (eriti sakramentide kaudu) Kristuse armu, nii et kõik inimesed võiksid jõuda tõeni ja saada päästetud.

Katoliku Kirik on üleilmne usu, lootuse ja armastuse kogukond, mille Jeesus Kristus on rajanud ja mida Püha Vaim pidevalt elavaks teeb. See Kirik koosneb kolmest osast:

• võitlev Kirik – meie, palverändurid, kes oleme alles teel igavese elu poole;
• kannatav Kirik – hinged, kelle armastust puhastatakse puhastustule seisundis;
• võidutsev Kirik – pühakud ehk meie vennad ja õed, kes on juba koos Jumalaga taevas.

Kristuse läbi ja Kristuses on Kiriku kolme osa vahel katkematu armastuse side ja vaimsete andide vahetamine. See tähendab näiteks, et pühakud kaitsevad meid ning kostavad meie eest Jumala juures, samas kui meie saame oma palvete ja teiste vagade usukommetega aidata neid, kes on ikka veel puhastustules, kus puhastatakse nende armastust.

Jeesus Kristus, ainus Vahemees Jumala ja inimeste vahel, rajas Püha Kiriku siin maailmas kui nähtava organismi. Ta hoiab ja pühitseb seda pidevalt ning valab selle kaudu välja oma armu kogu maailmale. Seega on katoliku Kirik samal ajal:

• hierarhilise struktuuriga üleilmne kogukond ja Kristuse müstiline Ihu;
• nähtav institutsioon ja nähtamatu vaimne reaalsus;
• maapealne Kirik ja juba taevaste hüvedega varustatud Kirik.

Katoliku Kirik on olemuselt niihästi inimlik kui ka jumalik, nähtav ja varustatud nähtamatute hüvedega, maailmas kohal ja ikka teekonnal taevasse. Seepärast on see, mis on inimlik, suunatud jumalikule, nähtav nähtamatule, ajalik tulevikule.

Jeesus Kristus, ainuke Ülempreester, on teinud oma Kiriku „kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale“ (Ilm 1:6). Kõik katoliku Kiriku liikmed osalevad ristimissakramendi kaudu Kristuse kui Preestri, Prohveti ja Kuninga missioonis, igaüks vastavalt oma kutsumusele. Peale üldise preestriameti on katoliku Kirikus aga vaimuliku seisuse sakramendi läbi ka eraldi hierarhiline ehk teeniv preestriamet. Sellepärast räägitakse vaimulikest ja ilmikutest, kes moodustavad koos ühe Kristuse Kiriku ning neid ei saa teineteistele vastandada. Vaimulike hulka kuuluvad piiskopid (apostlite järeltulijad) ning nende abilised: preestrid ja diakonid. Jeesuse otsuse põhjal on apostlid koos püha Peetrusega ning – apostelliku suktsessiooni kaudu – kõik piiskopid, kes on ühtsuses paavstiga, kõigile katoliiklastele põhialuseks ja ühtsuse märgiks (vrd Ef 2:20). Katoliku Kiriku ellu kuuluvad ka pühendunud elu inimesed (need, kes on oma elu evangeelsete tõotuste kaudu täielikult Jumalale pühendanud, nt mungad, nunnad, eremiidid jms). Kõik teenimisametid ja karismad ehk armuannid täiendavad ja toetavad teineteist. Nii teenimisametid kui ka karismad on Jumala armud, mida antakse inimestele üksikult või ühiselt, kuid kõik need teenivad alati kogu Kirikut.

Katoliku Kirik on Kristuse lunastustöö missiooni jätkumine: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“ (Jh 20:21-23). Seda missiooni täidab ta kolmel viisil:

• Kirik on prohvetlik – ta kuulutab Jumala pääste head sõnumit;
• Kirik on kuninglik – ta valitseb, teenides Jumalat ja inimesi kogu maailmas;
• Kirik on preesterlik – ta ühendab end Kristuse ühekordse ja alalise Ristiohvriga ning aitab meil sakramentide abil meie igapäevaelus pühaks saada.

Katoliku Kirik on üks ja üleilmne, kuid koosneb kohalikest kirikutest, mille konkreetsed väljendused on piiskopkonnad. Kohalikud kirikud on osaduses Rooma Kirikuga, mis juhib kogu Kirikut armastuses (vt Antiookia püha Ignatius, „Kiri roomlastele“, proloog). Kohalikud- ehk osakirikud võivad küll üksteisest mingil määral erineda (näiteks ajaloolistel põhjustel), kuid tunnistavad ikka üht ja sedasama apostellikku usku, võtavad osa samast liturgiast, jagavad seitset sakramenti, austavad Neitsi Maarjat Jeesuse Kristuse Emana ning on ühtsuses Rooma piiskopi ehk paavstiga, kellel on primaadiamet. Iga katoliiklane kuulub ristimise läbi niihästi kogu katoliku Kirikusse kui ka oma kohalikku Kirikusse.