Püha risti palverännaku eesmärk on keskaja vaimsuse tutvustamine. Püha Risti kui Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise sümboli austamine on omane kogu kristlaskonnale. Palverännakuga püüame sisse elada sellesse müsteeriumisse ja saada aimu keskaja inimese maailmatajust.

Rännak läbib keskajast teada olevaid kultuspaiku, millest igaühel on oma ajalugu ja legendid.

Püha Risti palverännakud algasid 2010. aastal Eesti katoliku kiriku Pärnu koguduse initsiatiivil, oikumeenilise ettevõtmisena. Ühepäevase rekollektsioonina ratastel on palverännak toimunud Ristiülendamispühale (14. september) lähimal laupäeval ja nii see jätkub ka tänavu.

Algusest peale on olnud soov ja igatsus rajada palverännaku jalgsirada Pärnust Vastseliinasse. Sel aastal teeme algust jalgsiraja marsruudi maha märkimisega.

Aastal 2025 koostame jalgsiraja Pärnust Vanamõisa Püha Risti kabelini.

Alustame Pärnu Musta Risti – Jumala käe läbi päästetud imelise Ristipuu – mälestuse austamisega.

Pärnu Püha Nikolai kiriku põhjaküljel asunud Püha Risti kabelis hoiti keskajal Püha Musta Risti, elavat ristipuud,  mis legendi järgi päästeti Jumala käe läbi Pärnu esimese toomkiriku põlengust, aastal 1262. Püha Risti kabel oli keskajal palverännakute sihtkoht. Maarahvas kogunes sellesse paika paastuajal, eriti Vaiksel nädalal ja Suurel Reedel. Tuldi   kuni 150 km kauguselt ja kaugemaltki. 1524. a märgib Uus-Pärnu raehärra Johann van Lynthem kiriku sissetulekuid loetledes: „…peale selle on kabelis puust rist, mille juures rahvas maalt suure (resp. Taevase) varjupaiga ja värava leiab…“

Keskaegse reliikvia tugevusest annab tunnistust see, et ükski uusaegne riigivõim ei ole soovinud selle kujutist eemaldada ei Pärnu linna vapilt ega ka lipult. Muudetud on vaid sümboolikal oleva risti värvi – rootsi ajal kuldseks ja vene tsaaririigi ajal hõbedaseks.

Tänapäeval asub keskaegse Musta Risti koopia Pärnu Eliisabeti kirikus ja on pühitsetud Eesti Evangeelse Luterliku kiriku peapiiskopi ja Rooma-Katoliku Kiriku Eestis piiskopi poolt 2001. aastal.

6. august 2025.

PÜHA RISTI JALGSIRÄNNAK

ESIMENE PÄEV

Teeleminemispalvus toimus Eliisabeti kirikus kell 8 hommikul, seejärel alustasime rännakut.

Läbi Pärnu linna Riia tänavale, Merle soovitatud „Aara“ kohvikuni, kus sai ennast hommikukohviga turgutada, ja sealt edasi jõe kaldale. Piki jõe kallast kulges rännak kuni linn jäi selja taha. Vahepeal tegime puhkepausi jõeäärses Veteranide pargi supluskohas, kus käidi ujumas.

Järgmine puhkepaus oli Reiu jõe silla kõrval asuvas supluskohas, kus palvetasime vaikuses. Leppisime kokku roosipärja palvuste lugemise teeloleku ajal, kõndides, samuti Jumala Halastuse Palvepärja palvetamise iga päev kell 15.00. Tänu Tuuli hoolsale meeldetuletamisele õnnestus meil Jumala Halastuse Palvepärja lugemine iga päev, kuid mõnikord toimus see väikese hilinemisega, olenevalt sellest, mis teel ette tuli.

Teekond jätkus Sindi poole mööda kergliiklusteid ja vaikseid elurajoone. Möödusime Sindi kalmistust. Ilm kiskus pilviseks ja hakkas tibutama. Õnneks olime jõudnud just Kalmistu bussiootepaviljonini ja saime seal vihmavarjus suure vihmasabina mööda lasta ja rahulikult oma vihmariided selga tõmmata. Vahelduva vaikse vihma ja päikese saatel jõudsime Juliuse kohvikuni, kus oli plaanis lõunatada. Vaevalt saime kohvikusse astuda kui algas tõeline paduvihm, mis kestis seni kui olime söönud. Toit oli väga maitsev ja teenindus esmaklassiline. Seal sai ka telefone laadida. Kui kõhud täis, tuli päike välja ja lompide vahel põigeldes jätkasime teekonda. Coopi poe ees kohviautomaadi juures tegime kohvipeatuse ja järgmine puhkepaus oli Sindi ujula juures Pärnu jõel. Tuuli läks ujuma. Merle oli õpetanud, et  puhkepeatuse ajal tasub saapad ja sokid ära võtta ja jalgu tuulutada. Olin seda teinud Reius, nüüd Sindis avastasin, et suurele varbale on tekkinud vill. Merle sai nüüd praktikas ette näidata, kuidas toimub villide nõelumine. See protseduur oli tõesti tõhus, rännaku kolmandal päeval oli vill juba niipalju paranenud, et plaastrit enam ei vajanud.

Rännak kulges edasi piki asfalttee serva Sindist välja Tori poole. Kurina bussipeatuses tegime puhkepausi.

 Ilm kiskus pilviseks. Vihm tabas meid Kurina jõe sillal, ajasime vihmariided selga ja jätkasime järgmised 3 km vihmas.

Jõudes Urumarja noortelaagri väravani vihma enam ei sadanud, läksime laagrisse sisse, Merle oli teel olles vestelnud telefoni teel laagri juhatajaga, juhuks kui jääbki sadama ja telkimine on raskendatud. Laagris oli eraldi maja WC ja pika rodu kraanikaussidega, samuti madalad majad laagriliste majutamiseks, tundus mugav. Kuna vihm oli üle jäänud ja see kuusehekk Bärlini talu juures, mille taha Merle hommikul meie laagrivarustuse oli viinud asus tegelikult naaberkrundil, otsustasime selle jõeäärse koha, mis asus eramaal ja mille kasutamiseks meil oli luba olemas, üle vaadata. Sinna telkimisvarustuse tassimine oli küll ebamugav, aga koht ise tundus olevat spetsiaalselt meie jaoks äsja niidetud ja ka ujumisvõimalus oli väga hea, paadisillalt otse vette. Seega valisime laagripaiga sinna Jões oleva rändrahnu, Võnnu kivi juurde. Püstitasime telgid, käisime ujumas, sõime õhtust.

Merlel oli väike gaasipliit, millega ta meile kähku teevett ja tatraputru keetis, jõe ääres, puude all lõkkeplatsil. See oli õdus koht puupakkudest laua, istumisaluste ja suure puuriidaga, mille me köögina kasutusele võtsime.

Päev lõppes õhtupalvusega.

Läksime varakult telkidesse, et päeva väsimus välja puhata. Ilm oli endiselt vihmalubav ja kohe hakkaski tibutama, öösel tuli veel päris mitu tugevat vihmahoogu.

Legend räägib, et kui Pärnusse hakati toomkirikut ehitama, siis Vanapaganale see ei meeldinud ta oli Võnnust kiviga visanud, et kirikut maa pealt ära pühkida, aga kivi ei lennanud nii kaugele, vaid kukkus Pärnu jõkke.

Tõnu täiendas seda lugu omalt poolt: Siis ei jäänud Vanapaganal muud üle kui kutsus paganlikud leedukad kirikut hävitama.

7. august 2025

TEINE PÄEV

Hommik Urumarja laagri kõrval jõe ääres. Ujumas käimine, hommikusöök: praemuna banaanipannkoogid, kohv või tee. Laagri kokkupanek ja varustuse Toivo autosse tassimine. Hommikupalvus Võnnukivi ees kaldal. Teeleasumine Tori poole kell 11.53.

Teekond kulges mööda asfalttee serva läbi Taali metskonna, mida muutsid huvitavamaks bussiootepaviljonide koduloolised infoseinad. Tutvustati kohalikke tuntud inimesi 19. sajandist ja 20. saj. algusest. Möödusime Randivälja kirikust, mis toimib kohaliku kultuurikeskusena, kogudust seal ei ole. Torile lähenedes hakkas teed palistama  õunapuude allee ja peagi ilmus vaatevälja Tori kiriku torn.

Tori kirikus tegime puhkepeatuse, imetlesime sisustust ja eriti eritellimusel kujundatud ja valmistatud põrandavaipa.

Lugesime keskpäevapalvuse.

Coopi poes täiendasime veevarusid ja sai jäätist osta.

Külastasime Tori põrgu nimelist liivakivipaljandit jõe ääres ja jätkasime teed piki kallasrada, kust suundusime treppi mööda üles kalmistule ja sealt pärast Vabadussõja monumendi imetlemist edasi Jõesuu poole.

Lugesime kõndides Roosipärga. See muutis lõputuna tunduva asfalttee ääre pisut talutavamaks.

Möödusime kenast rootsipunasest talumajast, milles Tõnu tundis ära meie koguduse liikme Toomase eluaseme.

Kõige ees kõndinud Merle ja Külli avastasid ühe teeäärse talu väravast lauakese kookide ja pirukatega, posti külge paigutatud kell selle kõrval kutsus helistama. Kellahelina peale ilmunud perenaine kostitas meid lahkesti omavalmistatud kookide ja pirukatega, osta sai ka tomateid. Kui parasjagu kooke nautisime, möödus meist Toomas oma boni-bussiga, oli ilmselt teel töölt koju.

Järgmine peatus oli lõunasöök Jõesuu kohvikus. Kohvikusse jõudmiseks ületasime Navesti jõe silla, eemalt paistis selle Pärnu jõega ühinemise koht. Pärast sööki käisime vaatamas teisel pool, kohviku taga asuvat, üle Pärnu jõe ehitatud rippsilda.

Edasiminemiseks tuli minna tagasi üle Navesti jõe ja keerata piki asfalttee äärt vasakule Riisa rabast mööda kulgevale teele. Riisa raba juures tegime puhkepeatuse, aga kuna olime sel päeval rännakut üsna hilja alustanud, ei hakanud minema rabas asuva ujumiskohani, see oleks tähendanud kokku veel kahte lisakilomeetrit. Teine kord ujume.

Teekonda jätkates jõudis meile järele meie selle päeva autojuht Toivo, kes sõitis juba meie ööbimiskohta koos telkimisvarustusega.

Meie ööbimiskohaks oli seekord ette nähtud RMK lõkkeplats, tegelikult oli neid Meiekosel kolm tükki, väikeste vahedega. Esimesel Meiekose Saare lõkkeplatsil ruumi ei olnud, seal paiknes välismaa noortelaager, terve hulga ühesuguste sinakasroheliste telkidega. Toivo helistas ja pakkus välja viimast lõkkekohta, aga kui me kohale jõudsime, siis selgus, et ka see on üsna ülerahvastatud, oli mitu seltskonda, kes plaanisid ööseks jääda. Uurisime siis lähemalt keskmist, Meiekose Tamme lõkkeplatsi, kus parkis ainult üks austria matkabuss. Sealne jõekäär matkamaja taga oli päris ruumikas ja sile, hiljuti niidetud. Samuti paistis, et austria perekond ei kasutanud katusega söögilauda üldse, nad olid ennast lõkke äärde sööma asutanud ja suundusid peagi oma magamisvagunisse. Olemas oli ka vägagi privaatne järsu puujuurtest läbi põimunud kaldaga ujumiskoht katusega söögilaua kõrval. See läks meil kohe kasutusse, et kompenseerida Riisa rabasse ujuma mitte minemist.

Kuna olime lõunat söönud üsna hilja, nii umbes nelja paiku, ei tahtnud keegi enam Merle pakutud risotot tegema hakata, piirdusime võileibadega. Õhtupalvet lugesime lõkke ääres, seal oli vähem sääski. Kui hakkasin ujuma minema, teatasid lõkke ääres istunud Merle ja Tuuli, et just äsja oli kobras meie ujumiskohast mööda ujunud. Sain kopraga jõge jagada, ehkki ta ennast mulle näidata ei soovinud. Öö möödus rahulikult, naaberplatsil, noortelaagris olevat lauldud kella üheni öösel, mina seda ei kuulnud.

8. august 2025

KOLMAS PÄEV

Hommikul taas ujumine Raudna jões ja Merle keedetud pudru ja kohvi nautimine

 Kell 9.30 saabus Krista, meie selle päeva autojuht:

Pakkisime laagri kokku ja lugesime hommikupalve Meiekose katusega matkalaua taga.

Tegime veel mõned pildid ja asusime teele.

Kõigepealt kõndisime veidi maad tagasi, Kõpu-Tõramaa- Jõesuu asfaltteele ja seda mööda Soomaa külastuskeskuse poole. Kuna asfalttee äär oli ära tüüdanud, pakkus Merle välja väikese kõrvalepõike Tõramaa matkarajale, mis kulges asfaltiga paralleelselt ja siirdus peagi sellele tagasi. Nimetasin selle mõttes sääsesöötmise rajaks, aga kuna mul olid vihmakindlad riided seljas, siis sääsed mind eriti ei kiusanud. Tee ise oli päris vaheldusrikas, kuigi rohi oli vihmamärg ja tegi jalad märjaks, loodus oli kaunis. Nägime tee ääres kasvamas palju laialehist neiuvaipa, mõned veel isegi õitsesid. Tegemist on Eesti kõrgeima kasvuga orhideeliigiga, kõige pikem taim mida märkasime oli mulle rinnuni.

 Möödusime ka veiste karjamaast. Veised tekitasid meis rohkesti  elevust, veistele meie nägemine erilist muljet ei avaldanud.

 Peagi pöördus rada tagasi suurele teele ja olimegi juba varsti Soomaa külastuskeskuse juures. Plaanis oli teha seal väike puhkepaus, viimane elektrifitseeritud punkt sel päeval, et telefone laadida ja veevarusid täiendada. Kui olime ennast katusealuses sisse seadnud ja märjad sokid jalast võtnud läks päike pilve taha ja tundus, et pea kohale sõudnud tume pilv tahab midagi tegema hakata. Hakkaski tibutama ja peagi kallas nagu oavarrest. Et aega kasulikult veeta otsustasime saju ajal lõunapausi ära teha ja asusime kaasavõetud provianti hävitama.

Selgus, et katusealune mitmest kohast vihma ei pidanud, siiski õnnestus leida kuiv paik ühele katusealuses asunud lauale ja selle ümber end sööma sättida. Väljas sadas nii, et terve ilm oli hall.

Kui kõhud täis ja seljakotid pakitud oli ka vihm otsustanud üle jääda ja päike piilus pilve tagant.

Jätsime kena külastuskeskuse prouaga jumalaga ja asusime jälle teele. Tuli minna veidi maad Kõpu-Jõesuu teed mööda tagasi ja keerata sealt paremale Kildu-Oksa-Tõramaa teele. See oli meie esimene kruusatee lõik, mille kohta Merle oli juba pajatanud, et see on kõige igavam teelõik kogu teekonna jooksul, läheb kogu aeg otse ja kahel pool on ainult võsastunud mets.  Lugesin sel kruusateel roosipärga, vahepeal koos Tuuliga ja siis jälle üksinda omaette. Palvetamine muutis tee igati talutavaks ja rõõmsaks.

Kui jõudsime Kuusekäära sillani Raudna jõel, mida parasjagu tankide tarbeks tugevamaks ehitati, tahtsime juhust kasutada ja ujuma minna. Vesi oli kõrge, kaldast läks otsejoones sügavaks. Raudna jões olime juba korduvalt ujunud, ööbisime Meiekosel just Raudna jõe ääres. Jõe vesi on karge ja karastav, mõjub virgutavalt väsinud jalgadele.

Jätkasime teekonda Oksa aida suunas, mis pidi olema meie järgmine ööbimiskoht.

 Krista oli juba hommikul meie telkimisvarustuse aita varjule viinud. Pärast suplust jõudsin teel Oksale veel kaks ringi Roosipärga lugeda, seega sai meil sel päeval loetud kõik neli saladuste ringi – Rõõmurikas, Valgusrikas, Valurikas ja Aurikas roosipärg. Ei märganudki, et tee oleks kuidagi igav olnud, omas rütmis kõndida oli hea, päike paistis, valitses vaikus ja rahu.

Väsitav muidugi oli, ma ei ole ju nii pika käimisega harjunud, tuli matkakepid kasutusele võtta, mitte jalgade vaid pigem selja toetamiseks. Jõudsime varakult  – kell 16.24 –  pärale. Õnn oli, et varakult kohale jõudsime, aida juures teisi matkajaid ei olnud, aga vaevalt olime telgid püstitanud, kui kohale sõitsid paar matkavagunit. Nähes, et koht on hõivatud nad siiski seisma ei jäänud ja siirdusid järgmise lõkkeplatsi poole.

Oksa aida juures oleval lõkkeplatsil tegi Merle meile süüa, seekord ta gaasipliiti ei kasutanud, tegi lõkke.

 Lõkkesuits peletas ka sääski, oli pisut tuuline ja eriti palju sääsed meid ei piinanud. Õhtusöögiks valmis  hõrk läätsepada, tšilli, paprika, punase sibula, küüslaugu, punase oa- ja tomatikonservi lisanditega.

Merle leidis oksa aidast külalisraamatu ja luges parimaid sissekirjutusi sellest meile peale sööki ette. Tekkis mõte ka endast ja meie esimesest Püha Risti jalgsirännakust nii väärikasse ja heatasemelisse külalisraamatusse jälg maha jätta. Algul kirjutasin mina ja siis Merle väikese selgituse, mis asja me siin Oksa aida juures ajame ja kuidas me sinna saime.

 Lugesime õhtupalvuse ja läksime varakult telkidesse. Laupäevane autojuht Toomas helistas, lubas hommikul kell 8.30 kohal olla ja meie asjad oma boni-bussi korjata.

Öö oli sajuta, tähistaevane ja karge, hommikuks oli maas paks kastekord, maa oli märjemgi kui sajuste ööde järel, telgid niisamuti kastemärjad. Ilm oli pilvitu, aga hommikul suht  jahe.

9.august 2025

NELJAS PÄEV

Tooma saabus koos väiksemate laste Lucase ja Mirjamiga kell pool üheksa. Lastel oli kõvasti uudistamist kuni me asju kokku lappasime ja bussi kandsimime. Kui asjad koos ja Toomas ära sõitnud lugesime veel hommikupalvuse ja asusime teele. Teekond jätkus samal Tõramaa Kildu kruusateel, mis sel päeval tegi ka mõne käänaku. Merle ja Külli, vanad Camino teelised kadusid meie silmist varakult. Tõnu asus teele veidi hiljem, teada oli, et varsti jõuab ta järele ja läheb mööda. Kõndisime koos Tuuliga ja lugesime Roosipärga. Merle helistas, kui oli jõudnud 7,2 km kaugusele Oksalt ja teatas, et leidis mõnusa puhkekoha nad ootasid meid järele. Tõnu oli meist just jõudnud mööduda ja paarsada meetrit edumaad tekitada.

Kohale jõudnud nägime Merlet ja Küllit ühe kõrvaltee alguses istumas, Tõnu oli ka just  jõudnud. Püha Jaakobus olevat Merlele juhatanud kasepropside hunniku, millest ta meile mõnusad istumisalused tekitas. Puhkasime veidi, sõime kaasasolevat pajukit, kogusime jõudu ja jätkasime teekonda. Meiega koos puhkasid kasepalgil ka kaks väikest sisalikupoega, paistis, et nad ei lase ennast meist eriti segada, küllap nad elasid seal.

Lõunapausi pidasime kauni eravalduse juures, metsa ääres, tee servas, äsjaniidetud murul, nende aida taga.

Peale sööki ja jalgade eest hoolitsemist jätkasime teed, minna jäi veel umbes 9,8 km.

Maastik hakkas muutuma, olime jõudnud Soomaa veerele ja järjest rohkem hakkas tee ääres paistma hästihoolitsetud majakesi ja talukohti. Maapind hakkas tõusma. Taas kõndisime mööda asfaltteed.

Möödusime Kildu ratsakeskusest ja jõudsime Epra–Kildu teele. Sealt  paremale pöördudes oleksime liikunud edasi Vanamõisa poole, aga meil ei olnud täna õnnestunud leida sobivat ujumiskohta, Merle leidis kaardilt Kildu paisjärve koos avaliku ujumiskohaga siinsamas lähedal, otsustasime pöörata hoopis vasakule ja teha väikese, nii umbes kolmekilomeetrise kõrvalepõike, et minna ujuma.  Tagasi ratsakeskuse juurde jõudes tegime kohvipausi ratsakeskuse kohvikus ja siis jätkasime teed Püha Risti kabeli poole piki Vastemõisa – Võlli – Suure-Jaani teed. Teel olles palvetasime Roosipärga. Jõudsime Suure-Jaani – Viljandi teele. Külli ja Merle tegid meie järgi ootamiseks puhkepausi bussipeatuse paviljonis sellel ristmikul. Meie kohale jõudes kiirustasid nad kohe edasi minema ja keerasid mõnekümne meetri pärast väiksemale Mäeotsa teele. See maaliline asfaltee kulges loogeldes mööda armsatest kaunilt korrastatud majapidamistest ja põldudest nende vahel, kus parasjagu käis viljalõikus. Minna jäi veel 3,8 km. Peagi asendus asfalt kruusateega, mis kulges põldude vahel. Päev oli päikeseline ja palav. Jõudsime Määramäe teele, mis oli samasugune kruusatee ja tundus lõputuna. Need viimased kilomeetrid olid kõige raskemad. Enam ei olnud jõudu kaasteelistega suhelda, seltskond ees tegi tempot, et kella viieks kohale jõuda. Tuli lihtsalt vaikides ja palvetades edasi rühkida.

Kell 16.58 jõudsime Püha Risti kabeli juurde.

Olime parasjagu kohale jõudnud ja silmitsesime kilpjalgadesse kasvanud kabelimäge, kui meist mööduv auto kinni pidas. Juht osutus kohalikuks muinsusehuviliseks, kes oli meid juba varem sel päeval Kildu teel kohanud ja hakkas kohe soovitama, et külastaksime lisaks Kabelimäele ka 300 m edasi asuvat hiiemäge ja muinaskalmet. Uurisin temalt kelle maadel Kabelimägi asub, ta helistas kellelegi teadjamale, sai teada maaomaniku nime, mille ma kahjuks unustasin, aga ta juhatas meile tema talu asukoha, kohe sealsamas, kurvi taga, kus on maja juures suured puuriidad. Enne Ristiülendamispüha plverännakut tuleks seal ära käia ja saada luba kabelimäel natuke kilpjalgu ja võsa maha võtta.

Kohtusime Püha Risti kabeliasemel noorte Viljandi katoliiklastega, kes tegid meiega videoklipi palverännaku tutvustamiseks.

 Palverännak lõppes pärastlõunapalvusega Püha Risti kabeli müüride vahel.

Seega, läbi Soomaa kulgeva 90 kilomeetri pikkuse rännakuga jõudsime neljandal päeval Vanamõisa külas asuva Püha Risti kabelini.

Nüüd siis väike kabeli ajaloo tutvustus:

Vanamõisa külas, umbes poolel teel Suure-Jaanist Viljandisse asuva Püha Risti kabeli juures peeti iga aasta Ristileidmispäeval missa, kuhu kogunes väga palju inimesi, teatab 1599. a. Poola võimude poolt korraldatud revisjoni dokument. Kirikukeseks nimetatud kivist hoone kuulus ammusest ajast Viljandi linnusele. A. W. Hupeli teatel oli talupoegade poolt peetud öine devotsioon säilinud veel 1770. aastatel. Vahel mõne tuhandeni ulatunud rahvahulk süüdanud kirjelduse järgi öösel  kabelimüüride vahel lõkke ja visanud sinna ohvriks lõngu, lina, villa, leiba, raha jm. Kui Hupel pidas varem kirikut kristluse-eelsest ajast alalhoitud paganausu templiks, siis hiljem toob ta ära kohaliku kirikuõpetaja pastor Von Dehni seisukoha: arhitektuuri järgi otsustades olevat tegu katoliiklikul ajal ehitatud kirikuga, mida külastati sealse pühapildi pärast. 18. sajandi lõpul olnud sellel kohal ohverdamine veel nii arvukas, et kohalik kirikuõpetaja koos Viljandi sillakohtunikuga lasid sealsed müürid maha kiskuda. Varsti pärast seda sündmust surid mõlemad lõhkujad, mida rahvas tõlgendas karistusena püha koha hävitamise eest. J. Jungi andmetel toimus rahvakogunemine Ristikiriku juures 2. mai õhtul.

Seega jätkusid palverännakud seal kauem kui kusagil mujal Eesti aladel.