Pärnu, Viljandi ja Tallinna noored käisid palverännakul Poolas
14.-23. juulil 2025 toimus Pärnu, Viljandi ja Tallinna noorte ühine palveränd-suvereis Poolasse. Rännaku eesmärk oli kasvada usus ja ühtsuses, palvetada meie noortetöö eest ning saada selle jätkamiseks ja arendamiseks uusi ideid ja innustust. Seetõttu kuulusid reisikavasse igapäevane püha Missa ja palved, oluliste pühakohtade külastused, kõikvõimalikud koostööd arendavad ühistegevused ning kohtumised-kogemuste jagamised Poola noorte ja Katoliku Noorteühenduse juhatusega.
Oleme kogu südamest tänulikud Bonifatiuswergile ja Halastuse Inglite Fondile (Fundacja Aniołów Miłosierdzia), tänu kellele meie palverännak sellisel kujul võimalikuks sai, ning isa Albertile Krzeczówist, isa Zenonile Drohiczynist, isa Wiesławile Drohiczyni katedraalist ja Drohiczyni piiskop Piotr Sawczukile, kes meid meie reisi ajal ootamatult ja suuremeelselt toetasid! Täname ka isa Maciejd Strablast ja isa Patrykit Bielsk Podlaskist ning Katoliku Noorteühendust (Katolickie Stowarzyszenie Młodzieży), kes meie reisi korraldada aitasid! Hoiame meie heldeid abistajaid oma palves!
Vaata palverännu fotosid siit.
PALVERÄNNUPÄEVIK
Esmaspäev, 14.07
Katoliku noorte Poola reis algas lennujaamas: enne lendu mängisime pingpongi, jutustasime ja isegi võrdlesime hambapastatuube. Lennuki peal pakuti kõige paremaid mustikapirukaid, mis viisid alguses keele alla, aga pärast kolme mustikapirukat hakkas juba halb.
Kui olime Krakovisse jõudnud, siis avastasime, et meie kohvrid konveierile ei ilmunud. Kui küsisime kaotatud pagasi kohta, siis tuli välja, et Tanielil oli telefon ära kadunud. Ootasime lennujaamas umbes 30 minutit. Saime teada suurepärase uudise – meie kohvrid olid jäänud Varssavisse. Me hakkasime kohe muretsema ja unistama oma kohvritest ja asjadest, mis meil kaasas olid. „Kuidas ma hambaid pesen?“ kostis paljude suust.
Õhtupoole läksime Krakovi vanalinna jalutama – sõime jäätist ja otsisime hambaharju, kuna kohvrid olid Varssavis. Kohtasime ühte kitarristi mängimas kuulsamaid lugusid ja läksime tantsima. Tagasi ööbimiskohas, tegime hoovis õhtupalve. Järgmisel päeval olid kõik sama riietusega…
Vivian
Teisipäev, 15.07
15. juulil veetsime Poolas esimese täispika päeva. Saime juba varakult hommikusöögiks kokku ja alustasime päeva väikese palvega. Seejärel sõitsime Krakovi vanalinnast trammiga Łagiewnikisse, tutvuma Jumala Halastuse pühamu ja Halastuse Jumalaema Õdede kloostriga, kus pidasime Missa. Sealt pärit pühaku, Faustina Kowalska elulugu puudutas meid sügavalt. Isegi kõige valusamatel ja raskematel aegadel tuleb otsida Jumalat ja Tema halastust – vaid see saab inimesele tuua tõelise rahu. Pühamu juures olid ka mitmed kabelid, milles peatusime ja mõtisklesime. Igal kabelil oli oma lugu ja välimus. Isa Wodeki ja Triinu seletused ning jutustused kabelitest (loomulikult ka teistest kohtadest) aitasid ka mõista nende ajalugu ja olulisust – miks on kabelile antud selline nimi, kuidas ja miks palvetada igas kabelis ja palju muud.
Peale seda suundusime püha Johannes Paulus II sünnilinna Wadowicesse ja külastasime tema kodukirikut, kus ta ristiti ja kinnitati ja mida ta paavstina külastas. Järgmiseks suundusime püha Johannes Paulus II majamuuseumisse, kus oli välja toodud tema elulugu. Muidugi ei lõppenud meie moment Johannes Paulus II-ga sealmaal. Kui olime näinud ning tutvunud tema eluloo ning mõjuga Kirikule ja noortele, suundusime kohvikusse, kus sõime kuulsat Johannes Paulus II lemmikkooki ja jõime kohvi.
Tagasiteel Krakovisse nautisime bussis üksteise seltskonda ja unistasime jätkuvalt oma pagasitest. Peale seda läksime tagasi Krakovi vanalinna ja sõime õhtusööki Itaalia restoranis (ja olime tunnistajateks sellele, kuidas Marcus ja Laura olid võimelised kuus pitsatükki võileivana ära sööma). Peale seda nautisime õhtust Krakovi vanalinna ja jalutasime. Lõpetasime õhtu õhtupalvega ööbimiskoha juures ja jäime ootama järgmist päeva.
Helena ja Marcus
Kolmapäev, 16.07
Päev algas varakult – juba kell 8.00 ootas meid hommikusöök, mille järel pakkisime asjad ja suundusime teele. Kuna kohvrid ei mahtunud kõik pagasnikusse ära, pidime need paigutama bussi sisse vahekäiku, mis tekitas raskust liikumisel ja kui tahtsime välja, ronisime kõik üle kohvrite, mis omakorda oli tegelikult põnev.
Peagi jõudsime Krzeczówi kirikusse, kus meid ootas pidulik Missa. Selle viisid läbi isa Wodek ja tema sõber isa Albert. Just sel päeval tähistati Karmeli Maarjapäeva, mis andis kogu sündmusele erilise, sügavalt rahuliku ja pühaliku meeleolu. Missa alguses marssisid sisse mundrites vabatahtlikud päästjad, lipp käes, ja seisid kogu teenistuse ajal liikumatult ja väärikalt kiriku keskel. Vahepeal nad ütlesid kõva ja selge häälega midagi poola keeles, mille peale me võpatasime. Nende kohalolu andis Missale justkui rahvusliku tunde. Kuna poolakate Missad on veidi teistmoodi kui meie omad, siis me ei teadnud vahepeal, millal põlvitada ning millal püsti seista ning tegime mõne asja valesti. Otseselt ei saanud vaadata ka kohalike pealt, kuna meid pandi istuma esimestesse ridadesse. Missale järgnes protsessioon, kus poolakad laulsid südamest ja rahvariietes naised kandsid Maarja kuju.
Peale seda ootas meid lõuna, mille isa Albert meile välja tegi, kuid kuhu jõudmine polnud just kõige lihtsam. Eksisime teel korraks ära – kuigi isa Albert seletas tegelikult mitu korda üle, kuidas sinna minna ning me ise kordasime selle kõik koos üle – suutsime me siiski ära eksida. Aga õnneks leidsime ruttu õige suuna üles. See tegi saabumise veelgi lõbusamaks ja kuna meie kõhud olid juba väga tühjad, olime me veelgi õnnelikumad. Söögilaud oli rikkalik. Alustasime klassikalise Poola supiga, siis tuli šnitsel ning kõige lõpus kaks hiiglaslikku torti. Lisaks toodi meie lauda pidevalt uusi jooke. Kõhud täis, viis buss meid edasi risti juurde, kus isa Albert rääkis meile selle risti ehitamise loo. Sealt plaanisime tagasi kiriku juurde sõita, ent bussijuht teatas, et tal tekkis teiste bussidega probleem – mis tähendas, et pidime jalgsi minema. Aga see jalutuskäik kujunes hoopis nauditavaks – ilm oli mõnus, seltskond hea ja ümbrus rahustav. Kohale jõudes tänasime isa Albertit ja asusime taas teele.
Õhtuks jõudsime Murzasichlesse, meie uude ööbimiskohta, kus meid tubadesse jaotati ning ümbrust näidati. Koht oli väga armas ja kodune. Pärast seda sõime õhtusööki. Ning pärast õhtusööki oli kõigil vaba aeg: mõni suundus poodi, mõni jalutama ning mõned mängisid võrkpalli. Päeva lõpetasime õhtupalvega. Seejärel suundusime magama, et homseteks uuteks seiklusteks jõudu koguda.
Isabella ja Uljana
Neljapäev, 17.07
Alustasime päeva Murzasichles kell 7.15, kuna 7.45 hakkas meil Missa Pühima Neitsi Maarja, Kuninganna kirikus. Kirik oli ehitatud 15. sajandil ning üleni puidust. Murzasichle küla on ehitatud ühele pikale mägisele tänavale, seega tee kirikusse oli mäkketõusuga.
Hommikul õue astudes oli päris vihmane, nii et kirikusse jõudes olime kõik märjad, aga see oli seda väärt, kuna Missa oli väga kaunis. Pärast seda tulime tagasi ja sõime hommikust ning tegime kaasa võileibu meie matkale. Siis sõitsime bussiga Morskie Oko matkateele. Palvetasime hea ilma eest, kuna prognoos näitas terve päeva suurt sadu. Meie palved said Jumalalt vastuse, kuna terve tee, 7,7 km mäkke, ei sadanud piiskagi. Mäkke kõndimiseks sai valida kahe erineva tee vahel. Sai kõndida asfaldil, kus sõitsid ka hobused kaarikutega, vedades inimesi nii üles kui alla. Võimalik oli ka minna otsemat, kuid järsemat teed pidi, läbi metsa ja kiviteed mööda.
Üleval ootas meid imeline vaade Morskie Oko (Mere Silm) mägijärvele. Sõime seal kaasatehtud võileibu ja nautisime vaadet. Meie peakohalt ja juustest läbi lendasid mänsaku linnud ning omapärase kauni rohekas-sinise tooniga vees ujusid kalad. Tagasiteel kohtusime mitme eestlasega, kes olid samuti tulnud mägijärve avastama. Kokku oli matk ligi 16 km pikk, ja kui ülesminek oli üpris lihtne, siis alla tulles olid jalad juba päris väsinud.
Ööbimiskohta jõudes palvetasime roosipärga, mille järel sõime väga toeka õhtusöögi. Õhtul tutvusime Poola noortega, kes samas ööbimiskohas oma laagrit pidasid. Tegime koos nendega hotdoge, rääkisime oma laagritest ja nautisime muusikat. Mängisime koos poola noortega võrkpalli, vaatega mägedele ja kaunile päikeseloojangule. Õhtupalve pidasime õues, kui päike oli juba loojunud. Seejärel suundusime tuppa ja lõpetasime õhtu kaarte mängides.
Lisethe ja Ly
Reede, 18.07
Päev hakkas varajase Missaga nüüd juba armsaks muutunud kohalikus puidust kirikus. Edasi saime armsate mälestuste osaliseks: Triin oli saatnud ammuste lastelaagrite pilte. Neid aegu meenutades asusime teele. Sõitsime bussiga Zakopanesse, kus saime vabalt ringi liikuda, maskottitega pilte teha ja linnaga tutvuda. Teel lõunale sõime linnupetteks grilljuustu moosiga. Kohale jõudes ja taibates, et söömiseks meil aega palju pole, otsisime kiiruga kohti niigi täis söögisaalist. Kohad leitud ja söök alla kugistatud, liikusime me edasi, võiks lausa öelda, et pilvede poole. Sõitsime köisraudteega Kasprowy Wierchi mäkke. Hoolimata jahedast ilmast ning väikesest hirmust kõrguse vastu liikusime me edasi, pilvedest kõrgemale, mäe tippu, kus lummavuses vaatasime ümberolevat.
Tagasiteel Murzasichlesse peatusime Fatima Neitsi Maarja pühamu juures ja imetlesime koha sisemist kui ka välimist ilu.
Pärast õhtusööki, meenutades naljakaid juhtumisi varasematest lastelaagritest, kus saime omakorda ausaid ülestunnistusi erinevate juhtumiste kohta laagrites, liikusime me õue, et lugeda roosipärga ning lõpetada ühistegevus õhtupalvusega. Pärast itsitamist ja kihelemist õues saabus vaba aeg. Õhtul korraldasid noored kohtumistelgi ja teemaarendus liikus kiirelt. Kohtumistelgis arutasid noored vägagi aktuaalsetel teemadel noorte katoliiklaste elus ning küsimustest, millele mõnigi noor just teiselt noorelt kauaotsitud vastuse sai. Maha pidasime ka mitu tundi kestva vägagi rahuliku debati. Saabus kauaoodatud ja väga vajatud uni.
Lee ja Mia
Laupäev, 19.07
Kuigi ei olnud esimene ega viimane kord, kui pidime vara ärkama, oli see kindlasti kõige ebameeldivam, sest öösel sai tegeletud kõigega peale magamise. Aga sellest polnud hullu, sest mõni unimüts sai oma unegraafikusse lisada mõned tunnid bussisõidu arvelt, mis kestis üldpildis viis rabavat ja kurnavat tundi. Sõidu vältel kuulasime kaasreisijate, keda võib, kuid ei pea, klassifitseerida meie sõpradena, lühikokkuvõtteid varasematest päevadest, mida kuuldes meie sisemine ületrumpamiselukas ärkas. Lisaks täitus meie aeg hüsteerilise komöödia, jubileeriva laulmise ning kõigetähtsamalt palvusega.
Pärastlõunal jõudsime Liwi, kus sisenesime jalustrabavasse neogooti stiilis ornamentaalselt kaunistatud sakraalehitisse (ilus kirik), et nautida ja osa võtta ladinapärasest Rooma Katoliku liturgilisest Novus Ordo jumalateenistusest. See oli lahe. Seejärel põrkasime bussi, et kohtuda isa Wodeki õe, ta pere ja üpriski miniatuurse kaslaskonna esindajaga (väike kass). Pärast sealset roogade manustamist veeresime veelgi ümaramatena tagasi bussi. Jätkasime oma retke plaanipäraselt ja suundusime Drohiczyni preestriseminari, kuid kahjuks ilma eesmärgita alustada õpinguid: vaimulikuelu asemel jahtisime hoopis öömaja. Tutvusime seal kohalike preestritega, kes jätsid vägagi sümpaatse mulje.
Õhtusöök nositud, saime kiire ülevaate hoone ülesehitusest (majatuur) ning siis suundusime poodi. Poeskäigu ajal sai häälitsetud, vihma eest varjus püsitud ning Magnificati lauldud. Avastasime viisi tõelise mõju ilmale ja tõdesime laulu puhtuse suhet vihma magnituudiga. Siiski see pole ainus muusikapala, mille palvele vastatakse otsekoheselt, sest kui kõlas meie suist Jubilate Coeli, kihutas otsemaid kohale tumedas neljarattalises sõiduvahendis (auto) päästja – isa Zenon – ja küüditas meid staapi tagasi. Kõnelesime veel viimased sõnavõtud ning lõpuks läksime Unematile tere ütlema.
Rasmus ja Taniel
Pühapäev, 20.07
Alustasime oma päeva kella kaheksa paiku hommikusöögiga. Pärast sööki suundusime kohe puhkeruumi, kus kõik nautisid tassikest kohvi või teed. Maiustasime ka erinevate kookide ja pagaritoodetega, mille oli meile küpsetanud ja kaasa pakkinud isa Wodeki õde!
Enne Missat jäi veidi aega, nii et otsustasime teha väikese jalutuskäigu Drohiczynis. Külastasime kahte kirikut – esimese juurde saime küll minna, kuid kuna seal käisid ehitustööd, ei pääsenud me sisse. Teine kirik seevastu oli seestpoolt imeilus ja jättis meid imetlema. Peale jalutuskäiku pöördusime tagasi, et enne Missat end valmis panna. Missa ise oli väga südamlik ja meid võeti vastu suure soojuse ja lahkusega.
Seejärel oligi aeg lõunasöögiks, mis oli väga mitmekesine. Kuni lõunani oli ilm püsinud ilus, kuid siis pöördus see kiiresti ning hakkas sadama tugevat vihma. Me kõik pidime jookstes tubadesse tagasi minema, et kiiresti aknad ja uksed sulgeda. Vihmasaju ajal oli meil vaba aeg, mille igaüks sisustas omamoodi – kes puhkas, kes mängis või tegeles millegi muuga.
Õnneks läks ilm taas ilusaks, ja pärast väikest pausi olime valmis külastama muuseumi. Käisime Drohiczyni piiskopkonna muuseumis, kus meile räägiti põnevaid lugusid nii Drohiczynist kui ka sealsest piiskopkonnast. Nägime vanaaegseid kirikutarvikuid – karikaid, küünlaaluseid, rõivaid ja palju muud huvitavat. Päevakavas oli ka kohtumine Katoliku Noorteühenduse juhatusega, mis paraku jäi ära. Selle asemel läksime kohvikusse, kus igaüks sai nautida endale meelepärast jooki – kohvi, mahla või midagi muud –, ja mängisime ühiselt mänge. Enne õhtusööki jäi veidi vaba aega. Ning pärast õhtusööki otsustasid mõned minna jalutama, mõned poodi või randa, ja kes soovis, sai kuulata katedraalis toimunud orelikontserti.
Päeva lõpetasime ühise õhtupalvega kabelis. Kontserdilt tulijad jäid veidi hiljaks, mistõttu pidid nad karistuseks tantsima ja laulma „Mesilane aias“ – mida oli väga lõbus vaadata! Viimaks suundusid kõik oma tubadesse, et puhata ja jääda ootama uusi seiklusi järgmisel päeval.
Laura ja Mathilde
Esmaspäev, 21.07
Peale taaskordset läbikukkumist unevaldkonnas alustasime oma päevaöötsüklit sobiliku varahommikuse Issanda ülistamisega. Pragmaatiliselt dedukteeritav, et sellele järgnes hommikune einestus. Kui kell kukkus üheksandal tunnil, toppisime endid motoorsesse ratastega karpi (buss), mis tiris meid kaasimetajate eksponeerimishoonesse (loodusmuuseum). Peale katse-eksitus meetodil liftinuppudega sehkeldamist, olime valmis tõusma tornikõrgustesse, aga selle aja peale oli osa meie kompaniist juba otsustanud treppide kasuks. Puude ja roheluse vaatlemine tärgatas meis mitmeid sensatsioone. Emigreerudes tornist, suunati meid eksponaati visuaalselt aduma ning atmosfäärile aitasid kaasa ka konstantsed hääled meie kõrvus (audiogiid).
Muuseumist evakueerumise järgnedes mobiliseerusime piisonite kaitsealale, et kogeda ka eksponaadi reaalset versiooni. Loomi oli palju ja vaadata huvitav. Piisonid on suht pullid. Järgmiseks pidime taaskordselt tarbima: pelmentšikud. Kui meile oli loovutatud ajaline vabadus, kihutasid kõik Bielsk Podlaskis tuhatnelja isesuunda; mõnigi palverändureist söandas osaleda Adoratsioonil, kuid varsti kogunesime jalustrabavasse tõenäoliselt mitte gootistiilis ornamentaalselt kaunistatud sakraalehitisse, et osaleda turbokiirusel, kuid siiski väärikalt peetud pühal Missal (29 min).
Meile tundus, et mugimisest polnud veel piisav, seega täitsime oma kõhud grillvorstikestega. Kuna kõigel siin ilmas on looja, ei ilmunud ka toit iseenesest lauale, vaid oli valmistatud kohaliku koguduse noorte poolt, kes meid soojalt vastu võtsid. Vorstid kõhus, oli aeg end tantsupõrandal häbistada. Poola õpetas Eestit ja vice versa. Tants ja trall tegi kõigil meele heaks. Siis tõmbasime jalgpalluri särgid selga ning hakkasime peata ringi ajades palli taguma. Kõigi kurvastuseks hoidsid meie suurimat staari, isa Wodekit, mängust eemal tema enda ustavad sandaalid. Söödumäng oli suursugune ja iga värav oli ilusam kui eelmine.
Külastasime veel viimast korda sealset kirikut, et poolakate ja päevaga Neitsi Maarjat ülistades hüvasti jätta. Suundusime tagasi seminari ja lasime viimaks padja pehmusel end hellitada.
Rasmus ja Taniel
Teisipäev, 22.07
Juba päeva alguses pidasime Missa. Kohe oli näha, keda Unemati eelneval õhtul polnud külastanud. Pärast jumalateenistuse lõppu seadsime sammud hommikulaua suunas, kust vaatas meile vastu meiega samal ajal seminaris ööbinud poolakate grupi tehtud puhas töö. Õnneks oli meiega isa Wodek, kes lahendas probleemi enne, kui see tekkida jõudis.
Pärast kohvimasina korralikku painamist olid kõik valmis suunduma meie järgmisesse sihtpunkti, Strablasse, kus meid võtsid vastu isa Maciej, ministrandid, tuvid ja hobused. Mõned julgemad otsustasid lausa hobuse selga istuda.
Ilm oli kohe väga nadi ning arvati oli, et tänaseks planeeritud kanuumatk peab jääma järgmise Poola reisi ajakavva. Kuid ei! Magnificat on jätkuvalt ideaalne laul ilma parandamiseks. Kanuutamine läks nii sujuvalt, et võiks öelda – Eesti noored olid nagu kalad vees. Paar tööõnnetust käib asjaga kaasa, aga Marcus ja Luca otsustasid aerud paati visata ning ise paate läbi jõe tirida.
Narewi jõgi vallutatud, ootasid meid KSM’i (Poola Katoliku Noorteühenduse) juhid. Neilt kogutud nõuannetega saime inspiratsiooni, julgust ja tahet jätkata noortetööga veel ägedamalt kui kunagi varem.
Olgugi, et päev oli vaikselt loojas ja õhtupalve ka tehtud, ei lõppenud sellega pidu ja pillerkaar. Isabella, Taniel ja Mia olid valmistanud ette ühislaulude õhtu. Sellele lisaks kuulsime Marcuse ja Tanieli suust riime, milleks ei suutnud meid ka varasemalt lauldud laulud ette valmistada:
isa Wodek juhib meid läbi Poola
meie südamesse usk aina voolab
tuleb välja kõik teed viivad Rooma
suretan nii palju et varsti olen koomas
silme ette tuleb püha Papa Roomas
Kristuse jälgedes nagu Aquino Toomas
isegi kui päeva lõpuks vihmast läbimärg
lugemata ei jää meil mitte ükski roosipärg
püha Missal preestril seljas roheline värv
papa Wodekit ei ole närimas ükski närv
taevas seatud meile kõigile üks kärg
seal ootab Neitsi Maarja peas tähepärg
isegi kui kellegi peale vihane kui härg
me omavahel seotud kui mesilaskärg
isegi kui unemati painamas on Missal
vaata lihtsalt taevapoole ütle jah ISSAND
meie siin maailmas peame üksteist aitama
ehk tuleb ka siis Jeesus meid üks päev paitama
püha tööd ei ole kuidagigi laita
ise me ei saa hakkama Kristus palun aita
Seejärel sai unised end sängi visata, kuid energilisemad jäid veel paariks tunniks seltskonnamänge mängima. Kõige raskemaks osutus seitsme inimese mahutamine kahele A4 suuruses paberile – isegi kolme inimest süles hoides ei mahu kuidagi ära!
Päev otsa ringi käidud, lauldud ja mängitud, kutsus Unemati veel viimased noored oma patju lähemalt uurima. Võibolla mõni ministrant jäi sellest kutsest ilma…
Helena ja Marcus
Kolmapäev, 23.07
Meie viimane päev Poolas algas kabelis kell 7.30 ilusa varahommikuse Missaga. Pärast Missat läksime hommikust sööma ning rutuga asju pakkima, sest kell 10.55 pidime olema juba sõiduks valmis ning pakitud kohvrite ja kottidega bussi ees! Kuna asjade pakkimiseks oli aega üle kahe tunni, siis jäi veel aega ülegi, et minna vahepeal kohvi jooma, poodidesse või teha mõni viimane jalutuskäik piiskopkonna preestriseminari juures
Kell 11 alustasime sõitu ning nagu ikka, alustasime sõitu palvega. Pärast palvet tegime umbes 10 min pausi ja siis palvetasime roosipärga. Kokku kestis sõit umbes kaks tundi. Kui jõudsime lennujaama, tänasime bussijuhti ja andsime ära kohvrid. Pärast turvakontrolli ei jäänud meil üle just eriti palju aega, seega ostsime kähku lennujaamast midagi head söögipoolist! Kõigi üllatuseks kohtusime Varssavi lennujaamas meie piiskopiga ning lendasime koos Tallinnasse.
Lennuk maandus ja tõusis hästi ning peatselt olimegi tagasi Eestimaal, Tallinnas! (Suur, suur tänu isa Wodekile ja Triinule selle imelise Jumala poolt õnnistatud reisi eest!)
Grete Mia
Täname:
