Sel aastal toimub esmakordselt pärast mitmesaja-aastast pausi Püha Risti palverännaku jalgsiretk. Esimene etapp kulgeb küll Pärnust ainult Vanamõisa Püha Risti kabelini, ent see on esimene samm iidse Pärnu-Vastseliina palverännutraditsiooni taastamise suunas. Palverännak toimub 6.-9. augustil 2025.

Püha risti palverännaku eesmärk on keskaja vaimsuse tutvustamine. Püha Risti kui Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise sümboli austamine on omane kogu kristlaskonnale. Palverännakuga püüame sisse elada sellesse müsteeriumisse ja saada aimu keskaja inimese maailmatajust.

Rännak läbib keskajast teada olevaid kultuspaiku, millest igaühel on oma ajalugu ja legendid.

Püha Risti palverännakud algasid 2010. aastal Eesti katoliku kiriku Pärnu koguduse initsiatiivil, oikumeenilise ettevõtmisena. Ühepäevase rekollektsioonina ratastel on palverännak toimunud Ristiülendamispühale (14. september) lähimal laupäeval ja nii see jätkub ka tänavu.

Algusest peale on olnud soov ja igatsus rajada palverännaku jalgsirada Pärnust Vastseliinasse. Sel aastal teeme algust jalgsiraja marsruudi maha märkimisega.

Aastal 2025 koostame jalgsiraja Pärnust Vanamõisa Püha Risti kabelini.

Alustame Pärnu Musta Risti – Jumala käe läbi päästetud imelise Ristipuu – mälestuse austamisega.

Pärnu Püha Nikolai kiriku põhjaküljel asunud Püha Risti kabelis hoiti keskajal Püha Musta Risti, elavat ristipuud,  mis legendi järgi päästeti Jumala käe läbi Pärnu esimese toomkiriku põlengust, aastal 1262. Püha Risti kabel oli keskajal palverännakute sihtkoht. Maarahvas kogunes sellesse paika paastuajal, eriti Vaiksel nädalal ja Suurel Reedel. Tuldi kuni 150 km kauguselt ja kaugemaltki. 1524. a märgib Uus-Pärnu raehärra Johann van Lynthem kiriku sissetulekuid loetledes: „…peale selle on kabelis puust rist, mille juures rahvas maalt suure (resp. Taevase) varjupaiga ja värava leiab…“

Keskaegse reliikvia tugevusest annab tunnistust see, et ükski uusaegne riigivõim ei ole soovinud selle kujutist eemaldada ei Pärnu linna vapilt ega ka lipult. Muudetud on vaid sümboolikal oleva risti värvi – rootsi ajal kuldseks ja vene tsaaririigi ajal hõbedaseks.

Läbi Soomaa kulgeva rännakuga jõuame neljandal päeval Vanamõisa külas asuva Püha Risti kabelini.

Vanamõisa külas, umbes poolel teel Suure-Jaanist Viljandisse asuva Püha Risti kabeli juures peeti iga aasta Ristileidmispäeval missa, kuhu kogunes väga palju inimesi, teatab 1599. a. Poola võimude poolt korraldatud revisjoni dokument. Kirikukeseks nimetatud kivist hoone kuulus ammusest ajast Viljandi linnusele. A. W. Hupeli teatel oli talupoegade poolt peetud öine devotsioon säilinud veel 1770. aastatel. Vahel mõne tuhandeni ulatunud rahvahulk süüdanud kirjelduse järgi öösel  kabelimüüride vahel lõkke ja visanud sinna ohvriks lõngu, lina, villa, leiba, raha jm. Kui Hupel pidas varem kirikut kristluse-eelsest ajast alalhoitud paganausu templiks, siis hiljem toob ta ära kohaliku kirikuõpetaja pastor Von Dehni seisukoha: arhitektuuri järgi otsustades olevat tegu katoliiklikul ajal ehitatud kirikuga, mida külastati sealse pühapildi pärast. 18. sajandi lõpul olnud sellel kohal ohverdamine veel nii arvukas, et kohalik kirikuõpetaja koos Viljandi sillakohtunikuga lasid sealsed müürid maha kiskuda. Varsti pärast seda sündmust surid mõlemad lõhkujad, mida rahvas tõlgendas karistusena püha koha hävitamise eest. J. Jungi andmetel toimus rahvakogunemine Ristikiriku juures 2. mai õhtul.

Seega jätkusid palverännakud seal kauem kui kusagil mujal Eesti aladel.