On Jumala halastuse noveeni neljas päev ning täna usaldame Taevasele Isale need, kes ei usu Jumalasse ja need, kes teda veel ei tunne. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde paganad ja need, kes mind veel ei tunne. Ka nende peale mõtlesin ma oma kibedas kannatuses ja nende tulevane innukus lohutas mu Südant. Kasta nad minu halastuse merre“ (Päevik, 1216).

Püha Johannese evangeeliumist loeme neid Jeesuse sõnu: „Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (Jh 12:32). On väga huvitav, kuidas kommenteerib neid sõnu isa Cantalamessa. Ta kirjutab: „Vaevalt sai see lause öeldud, kui tõusis vastuseis. Sellest päevast on möödunud kakskümmend sajandit ja ei paista, Issand, et sa oleksid kõik inimesed enese juurde tõmmanud. Kui suur osa inimkonnast sind ikka veel ei tunne! Siit ka see pettumise hõnguline palve, mida mõnikord usklike suust kuulda võib: „Praegusel hetkel, Issand, ei näe me, et sa tõmbaksid kõiki enese juurde; ja nii me palvetame, et sa kiirendaksid selle päeva tulekut, mil sa tõesti kõik enese juurde tõmbad.““

Kuid tegelikult on see lubadus kõigi inimeste Jeesuse juurde tõmbamisest alati täidetud olnud, alates hetkest, mil Ta maa pealt ristile tõesti. Kes suudab mõista lõpmatuid võimalusi, mille kaudu ristilöödud Kristus kõiki enese juurde tõmbab? Isa Cantalamessa kirjutab, et üks viis, mille kaudu meie Issand kõiki inimesi enese juurde tõmbab, on inimlik kannatus. Prohvet Jesaja raamatust loeme: „Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid“ (Js 53:4). Sealt alates, kui Jeesus selle enda peale võttis ja lunastas, on kannatus omamoodi universaalne päästesakrament. See on universaalne, sest ei tee inimestel mitte mingit vahet; seda võib leida igas maailmanurgas, igas inimklassis. Kannatada tähendab saada eriliselt avatuks Jumala päästva väe tegutsemisele, mis anti inimkonnale Jeesuses. Müstilisel viisil täidavad kõik kannatused, mitte ainult usklike omad – nagu kirjutab püha Paulus oma kirjas koloslastele – „puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu heaks“ (Kl 1:24).

Teine võimalus, kuidas Kristus kõik inimesed enese juurde tõmbab, on teiste juurde minemise kaudu. Nende juurde, kes on näljased, janused, haiged, vangistatud, võõrad, õigluse nimel tagakiusatud, kaitsetud jne. Evangeeliumikatkendis viimsest kohtupäevast aegade lõpul ütleb Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40). Me näeme, kui tähtis ja tegelikult hädavajalik on näidata armastust oma ligimestele ja võibolla iseäranis nendele, kellele meil on kõige raskem andestada.

Kahtlemata võib andestamine olla meie jaoks üks raskemaid asju, eriti kui keegi on meile sügavalt haiget teinud, ent halastuse elluviimine ei ole üks valikuline osa Jumala halastuse vagadusest – see on nõue. Võime küsida, kes on see ligimene, kellele peame andestama? See on näiteks isa, kelle alkoholisõltuvus on lõhkunud perekonna; vend, kellega me pole rumala tüli tõttu aastaid rääkinud; abikaasa, kelle truudusetus on meid sügavalt haavanud. Kummalisel kombel on tihti palju kergem andestada võhivõõrale kui enda lihale ja verele. Kuid andestamine on tegelikult ainus asi, mis suudab tervendada meie haavad; halastus on see jumalik ravim, mis teeb kõige paremini terveks murtud hinge.

Palugem Jeesuse halastust, usaldagem Tema halastust ning püüdkem oma elus siiralt Tema halastust elada, et olla suutelised Temast rääkima ja Teda näitama neile, kes Teda ikka veel ei tunne või on Ta unustanud ja elavad nagu poleks nad Teda kunagi tundud. Kui me ei saa seda teha oma sõnade ja tegudega, siis püüdkem nende eest palvetada, eriti roosipärga või palvepärga või ka teisti palveid.