Täna on ülestõusmispüha! Halleluuja! Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Nii tervitavad täna üksteist kristlased. Tegelikult kõneleb täna kõik Kristuse ülestõusmisest. Ladinakeelne Pascha ja kreekakeelne Páskha tähendavad paasat või läbiminekut. See on Jeesuse minek läbi kannatuse ja surma aulisesse ülestõusmisesse. Ja tänu sellele Jeesuse läbiminekule toimub ka meie läbiminek patust armu, kurjuse orjusest Jumala laste seisusesse, ning tulevikus – nii usume – toimub meie minek läbi surma igavesse ellu. Paasa on suurim ja ilusaim tõend Jumala armastusest meie vastu. Kuid see Jumala armastus ootab alati meie vastust. Ja sellele armastusele ei ole võimalik vastata mitte kuidagi teisiti kui üksnes armastusega.

Täna tähistame Jumala halastuse noveeni kolmandat päeva ning usaldame meie Issandale need hinged, kes on suutnud vastata Jumala armastusele oma ilusa armastusega, see tähendab, kõik pühendunud ja ustavad hinged. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde kõik pühendunud ja ustavad hinged ning kasta nad minu halastuse merre. Need hinged lohutasid mind Ristiteel, nad olid mulle trööstitilgaks keset kibeduse merd“ (Päevik, 1214).

Püha Markuse evangeeliumist loeme, et üks kirjatundjaist küsis kord Jeesuselt: „Milline on kõige esimene käsk?“ Ja Jeesus vastas: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:28-31). Jeesus vastas kirjatundja küsimusele, korrates vastuse esimeses osas selle käsu sõnu, millega iga pühendunud juut iidsetel aegadel oma hommiku- ja õhtupalvet alustas. Kuid kohe lisas Ta sellele esimesele osale teise: „Armasta oma ligimest nagu iseennast“ ning rõhutas, et need kaks on lahutamatud; tegelikult moodustavad need kokku ühe käsu.

Kui me teadvustame, et Jumal on see, kes väärib kogu meie armastust, siis ei keeldu me armastamast ka oma ligimest. Sest ei ole võimalik näidata oma armastust Jumala vastu teisiti kui täites Tema tahet, järgides Tema sõnu ja Tema käske. Püha Johannes kirjutab oma esimeses kirjas, et „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ ning lisab: „Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!“ (1Jh 4:16, 21).

Püha Faustina tunnistas oma „Päevikus“: „On üks sõna, millest ma hoolin ja mille üle ma kogu aeg mõtteid mõlgutan. See sõna on mulle kõik, selles elan ja selles suren ning see on – Jumala püha tahe. Ta on mu igapäevane roog. Kogu mu hing kuulab ennast sisse Jumala soovidesse, täidab alati seda, mida Jumal minult soovib, kuigi mu loomus tihti tõrgub ning tunnen, et nii suured asjad käivad mul üle jõu. Tean väga hästi, kes ma ise olen, aga samuti tean väga hästi ka seda, mis on mind toetav Jumala arm“ (Päevik, 652).

Kord küsis väike poiss, kellel oli pahaloomuline kasvaja, oma emalt: „Emme, miks ma pean niimoodi kannatama?“ „Kallikene“ – ütles ema – „aga kui Jeesus paluks sul võtta vastu Tema tahtmine, kas sa siis oleksid sellega nõus?“ Laps vaatas oma ema ja mõne hetke pärast vastas ta, silmist voolamas pisarad: „Jah, oleksin nõus“. Siis ütles ema, samuti pisarsilmi: „Kallikene, see on Jeesuse tahtmine…“

Kahjuks otsime oma vaimses elus päris tihti rohkem iseennast kui Jumalat. Tundub, et oleme süvenenud Jumalasse ning see on küll tõsi, kuid lõpuks võib välja tulla, et Jumalas otsisime just iseennast. Ja asi on selles, et meie uhkus ja isekus ei lase meil seda näha…

Palvetagem kõigi pühendunud ja ustavate inimeste eest, et nad võiksid alati jääda sügavaimasse armastus- ja sõprussidemesse meie Issandaga. Palugem ka püha Faustina sõnadega, et meie kõik võiksime Jumalat rohkem armastada ja Talle ustavaks jääda: „Oh Issand, siin ma olen, et täita Sinu tahet. Anna mulle käsud oma igaveste kavade ja soovide järgi ning anna mulle veel ainult arm Sulle alati ustavaks jääda“ (Päevik, 787).