Tähistame Jumala halastuse noveeni kaheksandat päeva. Tänase päeva eriline intentsioon on puhastustulle vangistatud hinged. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde hinged, kes on vangistatud puhastustulle ning kasta nad minu halastuse sügavikku. Minu Vere joad jahutagu nende kõrvetavaid leeke. Kõiki neid hingi armastan ma väga. Nad tasuvad võlgu minu õiglusele. Sinu võimuses on tuua neile leevendust. Võta minu Kiriku aardekambrist kõik indulgentsid ja ohverda nende eest. Oo, kui sa vaid tunneksid piinu, mida nad kannatavad, ohverdaksid sa nende eest lakkamatult vaimu almuseid ja tasuksid nende võlgu minu õiglusele“ (Päevik, 1226).

Apostellikku usutunnistust palvetades tunnistame, et usume pühade osadust. See osadus viitab tervele Kirikule. Me usume osadusse kõigi vahel, kes on ustavad Kristusele, see tähendab maiste palverändurite (sealhulgas meie kõigi), puhastustules puhastatavate lahkunute ja juba taevas olevate õnnistatute vahel. Kõik need kolm seisundit moodustavad kokku ühe Kiriku. Püha Aquino Thomas õpetab, et „Kuna kõik usklikud moodustavad ainsa Ihu ehk Kiriku, jagatakse igaühe headust teistega“.

See tõde on äärmiselt tähtis, kuna sellest järeldub, et meie, lahkunute ja taevas olevate pühakute vahel on eriline suhe. Seepärast me usume, et pühakud ei lakka meie eest Jumalat palumast, et me saaksime erinevaid arme, et meid kaitsta ning et anda meile eeskuju meie Issanda järgimiseks. Püha Dominicus ütles surres oma vendadele: „Ärge nutke, pärast surma olen ma teile kasulikum ning suuremaks toeks kui eluajal“.

Nagu juba öeldud, on osadus ka meie ja puhastustules viibivate lahkunute vahel. Piibel õpetab meile, et on püha ja kosutav mõte palvetada lahkunute eest, et nad võidaks vabastada nende pattudest. Meie palve nende eest võib aidata mitte ainult neid, vaid muuta tulemuslikuks ka nende palve meie eest. Paljud inimesed on mõnikord kogenud, kui oluline ja kasulik on lahkunute eest palvetada. Mõned inimesed on näinud unes oma lahkunud lähedasi, kes on neilt palvet palunud. Pärast seda, kui nende lahkunute eest on ohverdatud püha Missa, ei ole nad enam tagasi tulnud.

Püha Faustina kirjutas oma päevikus, et ühel ööl nägi ta oma kaitseinglit, kes käskis tal endale järgneda. Hetke pärast oli ta ähmases tuld täis paigas, kus oli suur hulk kannatavaid hingi. Nad palvetasid tuliselt, kuid neil polnud sellest mingit kasu. Püha Faustina taipas, et ainult pühakute ja maa peal elavate inimeste palved võivad neid aidata. Ta küsis neilt hingedelt, mis on nende suurim kannatus ja nad vastasid, et nende suurim piin on igatsus Jumala järele. Ta nägi ka Jumalaema puhastustule hingi külastamas. Hinged nimetasid teda Mere Täheks. Ta toob neile värskendust. Sellest ajast peale oli püha Faustina suuremas osaduses selles kannatuste vanglas kannatavate hingedega (vrd Päevik, 20).

Kuigi puhastustule hingede kannatus on suur, ei tohiks me sellest mõelda mitte füüsilisel, vaid vaimsel viisil. Püha Genova Katariina, keskaegne itaalia müstik, kes palju kordi puhastustuld külastas, on öelnud, et taeva järel on see kõige õnnelikum paik ning kui hinged saaksid valida, ei sooviks keegi neist sealt lahkuda, et minna tagasi maa peale, sest nüüd puhastustules olles on nende pääsemine täiesti kindel. Ja üks kaasaegne teoloog, De Lubac, õpetab, et see sügav igatsus, mida pühad puhastustule hinged Jumala järele tunnevad, igatsus, mis on nende peamine kannatus, tähendab, et iga puhastustules olija on kõrgeima klassi müstik – täielikult Jumala poole suunatud, täielikult keskendunud Talle ja Tema aule.

Igaüks meist võib aidata puhastustule hingi oma tegude, sõnade ja palvetega. Ihulike ja vaimsete halastustegude hulgas on: surnuid matta ning elavate ja surnute eest palvetata. Kõik ei ole kutsutud haudu kaevama ja surnuid matma, kuid me võime käia matustel ja leinavale perekonnale kuidagi abiks olla. Me kõik võime palvetada ning ühtsuses Jeesusega ohverdada oma kannatused surnute hingede eest. Me võime aidata elavatel valmistuda Kristuses surema, anda neile õpetust meie maise elu eesmärgi ehk igavese elu kohta taevas koos taevase Isaga.

Me võime lahkunute eest lugeda paljusid erinevaid palveid, näiteks püha Roosipärga, Ristiteed, Jumala halastuse palvepärga ja mitmeid teisi. Loomulikult on Euharistia kõige mõjuvam viis surnute aitamiseks ja seepärast pühitseme me nende eest püha Missa. Kuna lahkunud usklikud, keda praegu puhastatakse, on samuti sellesama pühade osaduse liikmed, on üks võimalus nende aitamiseks nende eest indulgentside vastuvõtmine.

Palvetagem kõigi lahkunud usklike eest püha Gertrudi (kelle püha Faustina valis üheks oma kaitsepühakuks) palvega: „Igavene Isa, ma ohverdan Sulle Sinu Jumaliku Poja, Jeesuse kõige kallima vere ühenduses Missadega, mida täna kõikjal maailmas peetakse, kõigi pühade puhastustule hingede eest, patuste eest kõikjal, patuste eest üleilmses Kirikus, nende eest, kes on mu enda kodus ja mu enda perekonnas. Aamen“.