Eesti  English  Polish  Russian

Ilmunud ajakirjas Kiriku Elu nr 3-4/1995
isa Rein Õunapuu

 

Toimetaja avasõna

Pärnu koguduse taasloomine oli mul kavas juba kaheksakümnendate aastate lõpul, kui vabaduse tuuled puhuma hakkasid. Jõud ei käinud siis kavatsusest üle, nii et alles 1992. aasta algupoole, kui Eestisse naasnud isa Väino Niitvägi end Tartus sisse elas, jäi mul aega ka Pärnu jaoks.

Kohalik luteri kogudus andis meile lahkelt kasutada oma ruume, ja sellestsamast kogudusest tuli meie kogudusse üle 6 täiskasvanud inimest. Nähtus, mida usklike keeles tuntakse „lambavarguse“ nime all, laieneb siin veelgi, kuna lammaste hulgas „putkas üle“ ka kaks potentsiaalset karjast.

Kuigi tegemist oli kahtlemata inimeste isikliku ja vabatahtliku otsusega, ja katoliku kogudus ei teinud mingeid katseid kellegi „pööramiseks“, tunnen end luterlaste ees seletuse võlga olevat. Kuna aga küsimus pole ainult Pärnu kogudustes, vaid laiemas nähtuses – katoliku kiriku funktsioonis ja eluõiguses luterliku traditsiooniga maal – kirjutan sel teemal lähemal ajal eraldi artikli.
1995. aasta lõpu seisuga on Pärnu kogudusse registreeritud 24 liiget: 18 eestlast (neist 4 alaealised) ja 6 poolakat – kõik pensioniealised. Koguduse vastu huvi tundvate, tihti kohal käivate inimestega koos tõuseb arv peaaegu üle kolmekümne.

Pärnu koguduses toimusid jumalateenistused eesti keeles. Missa teine lugemine loeti vene keeles ja lisaks eestikeelsele jutlusele oli alati ka venekeelne. Kuna Pärnu koguduse perspektiiv oli ilmselt avatud eestlaste suunas, palusin poolakatelt selles suhtes mõistmist. Poolakatele eraldi missa pidamine ei olnud aga võimalik, sest luteri kiriku ruumides saime aega ainult ühe tunni. Koguduse oma kabeli avamise järel oli mul kavas hakata pidama Pärnus kaks missat – mõlemale rahvusgrupile omas keeles, nii nagu varem teisteski kogudustes, aga minu aeg Eestimaal sai just siis ümber.

Alljärgneva artikli saamisloo seletamiseks pean aga minema ajas tagasi paavsti visiidile järgnenud kuudesse. Kui külaskäigu järel ilmus „Kiriku Elu“ (10/93) visiidi kokkuvõttega, ning kujundaja ja pildikäsitlejad valisid selle kaanele pildi, kus ma seisan paavsti kõrval (sama foto oli – lihtsalt hea kompositsiooni tõttu – muide valitud ka soome katoliiklaste lehe kaanele), süüdistas mu otsene vaimulik ülemus mind uhkuses ja kes teab kõik milles veel.

Kord juba rehavarrelt vopsu saanuna ei hakanud ma Pärnu kogudusest ise kirjutama, vaid palusin ühel asutajaliikmel kirja panna, kuidas tema koguduse taasloomise lugu mäletab. Jutt sai nii ilus, nagu oleks see isa Reinu nekroloog. Eeltooduga arvestades, ja kuna lugu sai tellitud mitte äsja manalasse varisenud isa Reinust vaid Pärnus kogudusest, võtsin vabaduse kiitused enda aadressil välja redigeerida. Matku surnud oma surnuid, elavate eest kõnelgu nende teod.

Koguduse taassünd Pärnus – meenutab Ra Luhse

Esimene sõjajärgne katoliku jumalateenistus Pärnus toimus 5. aprillil 1992 Eliisabeti kiriku kabelis. Selleks ajaks oli teadaolevaid katoliiklasi Pärnus 5, peale meie perekonna (mina, abikaasa ja kaks last) veel kunstnik Õie Tilk. „Pärnu Postimehes“ avaldatud kuulutuse peale tuli tookord kokku umbes 10 inimest.

Teenistused toimusid alguses kord kuus kokkulepitud päeval, mille kohta ilmus teade ajalehes ja Rüütli tänava plangul asunud vitriinis. Eliisabeti kiriku teadetetahvlit meil kasutada ei lubatud, sest kuidas põhjendada kohalikule luteri kogudusele, et määratud tunnil kogunevad kirikusse mingid kahtlased tüübid, kellest usupuhastuse päevil nii suure vaevaga lahti saadud.

Selle eest, et meil probleeme ei tekkinud, oleme palju tänu võlgu EELK Eliisabeti kiriku koguduse pastorile, praost Andres Põderile ja tema abikaasale pr. Marje Põderile, kes maandasid tekkinud pinged koguduse juhatuses. Tänu nende poolehoiule ja pidevale toetusele said katoliku jumalateenistused toimuda alguses kord kuus, siis kaks korda kuus ja lõpuks igal pühapäeval kell 16.00, kui teeolud vähegi võimaldasid preestril kohale sõita. Et luteri koguduse üritustele mitte jalgu jääda, toimusid missad vastavalt võimalusele kas kirikus, talvekirikus (kabelis) või pühapäevakooli ruumides – koguduse majas Pühavaimu tänaval. Mõnda aega maksime ruumide eest ka renti. Ükskord aga toimus missa isegi Mark Soosaare firma, AS Chaplini raamatukogus.

Pärast jumalateenistust kujunes meil tavaks käia koos Pärnu mõnes kohvikus, istuda ja vestelda. Eestlastest koguduseliikmetele meeldis see väga, sest isa Reinuga tuli tihti kaasa mõni külaline: mäletan ema Teresa õdesid, birgitiine, Poola suursaadiku kohusetäitjat, ja isa Wrembekit, kelle jutlus oli nagu järjejutt, mille teine osa mul endal paraku kuulmata jäi. Vahel tegi preester enne missat koos oma külalistega minu kodus kohvipeatuse, sest me elasime strateegilises punktis otse Tallinn-Pärnu maantee ääres. Kord mahtus meie ühetoalisesse korterisse 12 inimest – muide just siis sain teada, et meie diivanile mahub kõrvuti istuma täpselt neli nunna. Kui mu väike tütar Lena hiljem isa Reinu televiisoris nägi, ei suutnud ta ära imestada, kuidas muidu nii suur isa Rein televiisorisse ära mahub.

Koguduse taastamise üheks nurgakiviks oli ennesõjaaegsele Pärnu katoliku kogudusele kuulunud kinnisvara: kaks maja, Suur-Posti tn 2 ja Karuselli tn 27. Mõlemad hooned olid vahepeal ümber ehitatud ja elanikke täis tuubitud. Pärnu linnakohus kuulutas Tallinna koguduse Pärnus asuvate kinnisvarade õigusjärgseks omanikuks, sest Eesti Apostellik Administratuur oli siis veel taastamata. Tallinna koguduse tolleaegse asjaajaja Fred Vendelini väärikas esinemine ja katoliikluse teadvustamine Pärnu linnaametnikele jättis mulle kustumatu mulje

Suur-Posti tänava puumaja oli väga halvas seisukorras ning pealegi arhitektuurimälestis, kus igasugune ümberehitamine on keelatud. Kuna hoone elementaarnegi kordategemine läinuks kallimaks kui uue hoone ehitamine, otsustasime kompensatsiooni kasuks. Selle raha eest saame välja osta teise maja krundi.

Karuselli tänava maja anti kogudusele üle koos üürnikega. Saksa katoliiklaste abiga õnnestus ühele esimesel korrusel asunud perekonnale korter leida ja vabaks jäänud ruum ca 42 ruutmeetri suuruseks kabeliks ümber ehitada ning hankida ka valgustid ja toolid. Esialgu on see ruum kogudusele piisav, istekohti on 50. Esimene missa koguduse oma kabelis toimus 30. juulil 1995.

Pärnu kogudus on väike nagu perekond, seepärast käime üksteisega tihti läbi, poolakad hoiavad küll veidi omaette. Vaatamata koguduse väiksusele on üks selle liige – endine EELK Usuteaduse Instituudi õpilane ja potentsiaalne naispastor – astunud birgitiinide nunnaordusse ja viibib praegu Roomas novitsiaadis. Teine koguduseliige õppis aasta Riia Vaimulikus Seminaris, kuid 1995. aasta sügisest jäi akadeemilisele.

1996. aasta algusest läheb isa Rein Saksamaale õppima. Kogudus on talle tänulik tehtud töö ja nähtud vaeva eest.