Eesti  English  Polish  Russian
off

Kutse püha risti palverännakule Vastseliinasse  2020

Juba 10 aastat oleme 14. septembri, Ristiülendamispüha, paiku võtnud ette Püha Risti palverännaku. Sel aastal soovime rännakule minna Ristiülendamispühale lähimal laupäeval, 12. septembril. Palverännu tee kulgeb Pärnust Vastseliinasse, et austada kunagiste Pühade Ristireliikviate Pärnu Musta Risti ja Vastseliina Valge Risti mälestust. Teel peatume palvetamiseks väikeste Risti kabelite varemetes.

Rännakut korraldavad Pärnu katoliiklased ja luterlased.   Kristuse  Rist, lunastuse märk, ühendab kõiki kristlasi. Kutsume Teid meie oikumeenilise palverännakuga ühinema, et üheskoos palvetada ja üksteist tundma õppida.

Alljärgnevalt väike sissevaade teele jäävate paikade ajalukku:

 

PÄRNU PÜHA NIKOLAI KIRIKU ASEMEL

Pärnu Püha Nikolai kiriku põhjaküljel asunud Püha Risti kabelis hoiti keskajal Püha Musta Risti, elavat ristipuud,  mis legendi järgi päästeti Jumala käe läbi Pärnu esimese toomkiriku põlengust, AD 1262. Püha Risti kabel oli keskajal palverännakute sihtkoht. Maarahvas kogunes sellesse paika paastuajal, eriti Vaiksel nädalal ja Suurel Reedel. Tuldi kuni 150 km kauguselt ja kaugemaltki. 1524.a märgib Uus-Pärnu raehärra Johann van Lynthem kiriku sissetulekuid loetledes:” …peale selle on kabelis puust rist, mille juures rahvas maalt suure (resp. Taevase)  varjupaiga ja värava leiab,…“

 

PÜHA RISTI KABEL VASTEMÕISA LÄHEDAL

Vanamõisa külas, umbes poolel teel Suure-Jaanist Viljandisse asuva Püha Risti kabeli juures peeti iga aasta ristileidmispäeval missa, kuhu kogunes väga palju inimesi, teatab 1599. a. Poola võimude poolt korraldatud revisjoni dokument. Kirikukeseks nimetatud kivist hoone kuulus ammusest ajast Viljandi linnusele. A. W. Hupeli teatel oli talupoegade poolt peetud öine devotsioon säilinud veel 1770. aastatel. Vahel mõne tuhandeni ulatunud rahvahulk süüdanud kirjelduse järgi öösel  kabelimüüride vahel lõkke ja visanud sinna ohvriks lõngu, lina, villa, leiba, raha jm. J. Jungi andmetel toimus rahvakogunemine 2. mai õhtul.

Rahvasuust kogutud legendi järgi olevat keegi ülik kõnealusel künkal peatumise järel nägemise tagasi saanud, tänutäheks selle eest lasknud ta künkale kabeli ehitada.

 

RÕNGU VASALLILINNUSE PÜHA RISTI KABEL

Tartu piiskopkonna edelaosas asunud linnus rajati ilmselt 14. saj. (1340. a. paiku). Pärast pealinnuse valmimist ehitati eenduv väravaehitis, kus sissesõidutee kohal paiknes avar võlvruum, ilmselt Püha Risti kabel. 1413. a. on vastupaavst Johannes XXIII andnud välja bulla, mis käsib anda indulgentsi Püha Risti kabelile Rõngu vasallilinnuses. Võimalik, et indulgentsi taotleti seoses suurema ehitusperioodi lõpuga.

Linnus sai kannatada Liivi sõjas ja oli 1583. a. alates jesuiitide valduses, kes rajasid sinna oma keskuse. Rootsi aja alguses oli osa ruume sh kabel veel kasutuskõlblikud. Varemeiks muutus peale Põhjasõda.

 

VASTSELIINA VALGE RIST

  1. a. taotlesid Riia peapiiskop ja Tartu piiskop paavsti soovituskirja palverännakuteks Vastseliina lossikabeli juurde.
  2. märtsil 1342 oli hakatud ehitama Vana-Liivimaa ja Pihkva vürstiriigi piirile kahte kantsi. Marienborch ehitati Ordu poolt ja Tartu piiskopkonna poolt rajati Jumalaema linnus, mida peagi hakati kutsuma lihtsalt uueks linnuseks – Vastseliina.

Vastseliina lossi esimene ehitusetapp lõppes 4-korruselise tornlinnuse rajamisega. Peakorruse moodustas nelja aknaga, 11,3 m pikk ja 7,8 m lai võlvitud kabel. Vastseliina lossikabelisse ehitatud altari rist kinnitati selle põhjakaarde (s.o linnuse siseõue poole) jäävale seinale kahe raudnaelaga.

Aivignoni paavst Innocentius VI-le saadetud kirjas räägitakse kõnealuses kabelis sündinud imest. Nimelt nähtud kahte ebamaist valges rüüs inimkuju risti seinalt altarile ümber asetamas ja kolmandat seejuures küünlaga põlvitamas. 29. augustil 1353 Ristija Johannese pea maharaiumise päeval nägi seda juba mitu inimest ja ilmutised laulnud pealegi paastuaja vaikse nädala alguse teenistuse laulu Ramis palmarum. 4. septembri ööl hakanud kabelist kostma kütkestavaimat muusikat ja läbi riivistatud ukse säranud imelist valgust. Esmalt avanud ukse kapellaan, seejärel linnusepealik ja kogu tema poolt kabelisse käsutatud meeskond. Selle peale oli küll muusika lakanud, kuid kahe üleloomulikult heledalt põleva küünla valgel oli sõjameeste ees avanenud iseäralik vaatepilt: varem kõvasti seina külge kinnitatud altaririst seisis vabalt altarikividel püsti, ilma et miski seda toetanud oleks. Ja sinna ta ka jäi – juba reliikviana, mida linnuse meeskond hoolikalt valvas.

Sellise imega oli Vastseliina Valge rist kaasaegseile märku andnud enese imettegevast jõust. Peagi hakkasid imeristi juurde saabuma palverändurid Saksamaalt, Eestist ja mujalt. Tartu piiskop on Riia peapiiskopi kaudu palunud paavstilt voli Valge risti külastajaile patukaristuse kustutust anda ülestõusmispühade, Neitsi Maarjaga ja Püha Ristiga seotud pühade ajal.

  1. a. on teada paavsti teine bulla, millega Vastseliina lossikabelile anti täiendatud õigus jagada külastajaile kergendust pihitud pattude karistusest. Kabelit teenis ilmselt piisav arv vaimulikke, sest risti ees pidi ööl ja päeval Püha Risti tunnipalveid lauldama.
  2. aastast pärinev Liivimaa ordumeistri ülivõrdeline hinnang Vastseliinast kui tugevaimast ja kindlustatuimast kogu isamaal peab silmas mitte ainult keskpäraseid kaitseehitisi. Ilmselt on ta vaimuliku militaarordu juhina tunnustanud ka kaitsva reliikvia jõudu. 14. saj. III veerandil koosnes Vastseliina piiskopiloss peatornist ja sel ajal Vana-Liivimaal levinud kolmetiivalisest, lihtsustatud konvendihoonest.

Tasub meenutada, et 16. sajandi esimese poolega dateeritud hobuserauakujuline suurtükitorn linnuse kirdenurgas dekoreeriti tänaseni säilinud Valge risti kujutisega, mille praktilist väärtust – peale reliikvia meenutamise vaenlasele – on raske leida.

Rahvas kogunes Valge risti juurde juba 1353. a. enne indulgentsibulla andmist ja abi olevat saanud nii pimedad kui kurdid, seega on uuel pühapaigal kohe ka rahvaliku devotsiooni tunnused. Palverännakud piirialale jätkusid ka 16. sajandil. Teade Riia aadliku rännakust Vastseliinasse on pärit veel 25. sept. 1544, mil usupuhastusliikumine oli juba täies hoos.