Eesti  English  Polish  Russian
off

Jumala halastuse noveeni 9. päev – ülestõusmisoktaavi laupäev

Täna too minu juurde hinged, kes on muutunud leigeks ning kasta nad minu halastuse sügavikku. Need hinged haavavad minu Südant kõige valusamalt. Minu hing kannatas Ketsemani aias hirmsaimat põlgust leigete hingede pärast. Nemad olid põhjuseks, miks ma hüüdsin: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära!“ Nende viimane pääsemise lootus on põgenemine minu halastuse juurde.

Halastavaim Jeesus, Sina oled Kaastunne Ise. Ma toon leiged hinged Sinu Kaastundlikeima Südame kambrisse. Sinu puhta armastuse tules süttigu uuesti põlema need leiged hinged, kes nagu laibad täidavad Sind sügava põlgusega. Oo Kaastundlikeim Jeesus, kasuta oma halastuse kõikvõimsust ja tõmba nad oma armastuse leeki ning lase neil osa saada pühast armastuse annist, sest miski pole Sinu jaoks võimatu.

Igavene Isa, pööra oma halastav pilk leigete hingede peale, kes on siiski suletud Jeesuse Kaastundlikeimasse Südamesse. Halastuse Isa, ma palun Sind Sinu Poja kibeda kannatuse ja kolmetunnise surmaheitluse pärast ristil, lase ka neil ülistada Sinu halastuse sügavikku.

 

On Jumala halastuse noveeni viimane päev. Homme tähistame lõpuks Jumala halastuse püha. Viimase kaheksa päeva jooksul oleme püüdnud usaldada halastava Isa hoolde erinevad hingede rühmad vastavalt Kristuse soovidele. Ta ütles pühale Faustinale: „Igal päeval tood sa minu Südame juurde erilise rühma hingi ja kastad nad minu halastuse merre. (…) Iga päev palud sa mu Isa käest minu kibeda kannatuse läbi nendele hingedele armu“ (Päevik, 1209).

Täna tuleb meil palvetada kõigist kõige raskema intentsiooni eest, mis on hoitud noveeni viimaseks päevaks – leigete ja ükskõiksete hingede eest, kelle kohta Jeesus ütles: „Need hinged haavavad minu Südant kõige valusamalt. Minu hing kannatas Ketsemani aias hirmsaimat põlgust leigete hingede pärast. Nemad olid põhjuseks, miks ma hüüdsin: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära!“ Nende viimane pääsemise lootus on põgenemine minu halastuse juurde“ (Päevik, 1228).

Kord läks püha ema Teresa Rooma Seminari seminaristidele pühadusest rääkima. Ühel hetkel ütles ta võimsad sõnad: „Kui teie seas on keegi, kellel pole tulist soovi saada pühaks, on talle parem oma kohver kokku pakkida ja sellest kolledžist lahkuda. See pole koht säärastele inimestele“. Ühel teisel korral külastas ta Paavstlikku Põhja-Ameerika Kolledžit Roomas ning üks väga innukas noor seminarist tuli joostes tema juurde. „Ema“, ütles ta, „ma võlgnen Teie mõjule tänu oma kutsumuse eest“. Silmapilkselt vastas ema Teresa: „Siis parem ole püha, või muidu ei pea ma sind enda omaks!“

Suur osa inimesi ei kuluta palju aega oma elu ja tulevase igavese elu peale mõtlemiseks. Nad ei taha endasse süüvida, võime öelda, „seista alasti“ oma südametunnistuse ees. Seepärast, kui nad üldse pihil käivad, võtavad nad selle halastuse sakramendi vastu harjumusest, justkui ei mõistaks nad, kellega nad kohtuvad ja kui tervendav see kohtumine nende jaoks olla võiks. Kui meiegi nii teeme, ei muutu meie elus kindlasti mitte midagi ja me ainult petame end mõeldes, et kõik on korras ja me oleme üldiselt head kristlased. Taevas ei ole lihtsalt häid kristlasi – on ainult pühakud! Pühakud, kes on läbi terve elu lasknud end muuta Kristuse halastaval armastusel. Võime kindlalt öelda, et kui välja arvata Neitsi Maarja, olid kõik pühakud patustajad, kes teadsid, et nad vajavad Jumala halastust, ning kes tõestavad meile, et kuigi igal pühakul on minevik, on igal patusel tulevik – kui ta vaid pöördub kahetseva südamega Jeesuse poole.

On katoliiklasi, kes ütlevad: „Miks ma pean pihile minema, kui mul pole ühtegi pattu“ või „Ma ei usu, et mul on vaja pihtida, sest ma ei tee pattu“. Päris tihti alustavad oma pihti nii: „Teate, isa, ma ei ole tapnud, ma ei ole varastanud, ma ei ole valetanud. Tegelikult polegi ma pattu teinud.“ See on kõik, mis neil pihtida on. Ja tõenäoliselt on nad palju kordi vahele jätnud pühapäevase Euharistia, võib-olla pole nad üldse palvetanud; võib-olla rikkusid nad käsku: „ära tapa“ suitsetades palju sigarette, juues liiga palju alkoholi, tarvitades narkootikume, koheldes halvasti oma naist ja lapsi; võib-olla rikkusid nad käsku „ära riku abielu“ vaadates ihalevalt naisi televisioonis, ajakirjades või tänaval, flirtides tööl kolleegidega, kasutades rasestumisvastaseid vahendeid; võib-olla rikkusid nad käsku: „ära varasta“ mitte makstes makse või nendega pettes, raisates kellegi väärtuslikku aega jne.

Need on ainult mõned näited, kuidas me võime olla tundetud ja ükskõiksed selle suhtes, mide teeme, üldse aru saamata, mil määral võivad meie teod olla patused. Tihti võib kohata suhtumist, et mis ei ole seadusega keelatud, ei saa olla vale. Kuid kas meid ümbritsev ühiskond on meile tõesti parim kristliku elu teejuht?

Homme tähistame Jumala halastuse püha. Seda tähistatakse esimesel pühapäeval pärast ülestõusmispüha, mis on väga tähendusrikas, sest selle püha ja paasamüsteeriumi vahel on otsene seos – lunastuse müsteerium on suurim ilmutus Jumala halastusest meie vastu. Seepärast sidus Jeesus selle püha tähistamisega ainulaadse armu lubaduse, nimelt: „Hing, kes tuleb pihile ja pühale Armulauale, saab täielikult andeks patud ja vabaks karistusest“ (Päevik, 699).

Paljud inimesed ei ole kaua aega oma patte pihtinud ja nii annab see eriline täieliku andeksandmise lubadus ajendi tulla usaldusega Jeesuse juurde. Ta ütles pühale Faustinale: „Kui tuled pihitooli juure, siis pea meeles, et seal ootan sind mina ise, ma ainult varjan end preestri taga, aga hinges tegutsen ise. Siin kohtuvad hinge viletsus ja halastuse Jumal. Räägi hingedele, et hinged ammutavad sellest halastuse allikast armu ainult usaldamise astjaga. Kui nende usaldus on suur, pole minu heldusel piire“ (Päevik, 1602).

Palvetagem siis leigete ja ükskõiksete hingede eest ning palugem arukuse armu mõistmaks oma hingeseisundit, oma nõrkusi, patusust ja seda, kui väga me vajame Jumala abi nendest ülesaamiseks. Vastakem armastavalt ja usaldavalt tema armastusele, mis ilmutab end pihisakramendi kaudu. Meie siiras piht teeb meid puhtaks ja alustab meie südameis teed, mis viib eemale leigusest ja ükskõiksusest. Lõigakem viljakalt kasu sellest mõõtmatust annist, Jumala halastuse pühast, mil saame vastu võta täieliku andestuse oma pattude eest ja vabaks kõigist karistustest, mida need väärivad.