Täna too minu juurde hinged, kes on lahku löönud minu Kirikust ning kasta nad minu halastuse merre. Minu kibedas kannatuses rebisid nad lõhki minu Ihu ja Südame, see tähendab, minu Kiriku. Kui nad pöörduvad tagasi ühtsusesse Kirikuga, kasvavad kinni mu haavad ja sel viisil leevendavad nad mu kannatust.

Halastavaim Jeesus, Headus Ise, Sa ei keela valgust neile, kes seda Sinult paluvad. Võta oma Kaastundlikeima Südame kambrisse kõik need hinged, kes on lahku löönud Sinu Kirikust. Too nad oma valguse läbi ühtsusesse Kirikuga ja ära lase neil lahkuda oma Kaastundlikeima Südame kambrist, vaid tee, et ka nemad ülistaksid Sinu halastuse heldust.

Igavene Isa, pööra oma halastav pilk nende hingede poole, kes on ära raisanud Sinu õnnistused ja kuritarvitanud Sinu armusid, püsides kangekaelselt oma eksitustes. Ära vaata nende eksimuste peale, vaid Sinu enda Poja armastuse ja Tema kibeda kannatuse peale, mille Ta nende pärast läbi tegi, sest ka nemad on suletud Jeesuse Kaastundlikeimasse Südamesse. Tee, et ka nemad võiksid ülistada Sinu suurt halastust igavesti. Aamen.

On Jumala halastuse noveeni viies päev ning tänase päeva eriline intentsioon on kirikust lahkulöönud hinged. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde hinged, kes on lahku löönud minu Kirikust ning kasta nad minu halastuse merre. Minu kibedas kannatuses rebisid nad lõhki minu Ihu ja Südame, see tähendab, minu Kiriku. Kui nad pöörduvad tagasi ühtsusesse Kirikuga, kasvavad kinni mu haavad ja sel viisil leevendavad nad mu kannatust“ (Päevik, 1218). Need Jeesuse sõnad kõlavad väga karmilt, kuid tegelikult puudutab kõik Kirikuga seonduv otseselt meie Issandat, sest Kirik moodustab tema Ihu; tema müstilise, nähtamatu organismi.

Püha Matteus on oma evangeeliumisse talletanud sõnad, mille ütles Jeesus Peetrusele: „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku“ (Mt 16: 18). On hämmastav, kui palju sisaldab see lihtne väljend „oma [minu] kirik“. Esiteks räägib Jeesus oma kirikust ainsuses – ta ei ütle „minu kirikud“. Ta tahtis väga, et oleks ainult üks Kirik, üksainus ühendatud Kirik. Enne kinnivõtmist palvetades palus Jeesus oma Taevast Isa tõsimeeli järgmiste sõnadega: „Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nagu meie!“ (…) Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus“ (Jh 17: 11.20-21).

Kahjuks on see üks Kirik, mille ehitas meie Issand püha Peetruse alusele nähtava märgina ühtsusest, sajandite jooksul lahku läinud ja tükkideks rebitud. Oli nii kerge tekitada neid lõhenemisi Jeesuse Kirikus ja me teame, kui raske on teda uuesti kokku liita.

Nendest valusatest tõsiasjadest hoolimata tuleb tunnistada, et Kiriku juhtimise usaldamine inimeste kätte oli Jeesuse piiritu usalduse ja armastuse and. Nii on Kirik ühtaegu jumalik ja inimlik. Usutunnistuses palvetame: „Mina usun üht püha katoliiklikku ja apostellikku kirikut“. See Kirik on tõeliselt püha, sest meie Issand on see, kes temas püsib ja teda jätkuvalt pühitseb Pühas Vaimus. Kirik hoiab alal kogu traditsiooni päris algusest peale, elavat Jumala sõna ja sakramente, milles me kohtume erilisel viisil meie Issandaga, saades samal ajal rohkesti vajalikke arme. See Kirik on ka apostellik, see tähendab, ta on rajatud apostlitele koos püha Peetrusega, kes on nende pea, ning teda juhivad nende järeltulijad – piiskopid ühtsuses paavstiga.

Püha Paulus kirjutab „Esimeses kirjas korintlastele“, et Kirik on Kristuse ihu: „Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed“ (1 Kr 12: 27). Mida see tähendab? Ei midagi muud, kui et Kirik on müstilisel viisil Jeesus ise. Püha Paulus selgitab „Apostlite tegude“ raamatus, et kellegi muu läbi peale Jeesuse „ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“ (Ap 4: 12). Seega saab tee Jumala juurde meile avatuks üksnes läbi Kiriku, keda peab vaatama sellisena nagu ta on, seestpoolt, ususilmadega. Ainult siis on võimalik näha temas meie päästmise suurt müsteeriumi, eesmärki, mille nimel Kristus andis oma elu. Seepärast võib inimest, kes hülgab Kiriku, võrrelda sellega, kes hülgab oma ema, sest Kirik on see, kes andis meile elu ristimisel ning toidab meid sakramentide ja Jumala sõnaga. Püha Cyprianus on öelnud: „Keegi ei saa nimetada Jumalat oma Isaks, kui Kirik ei ole tema Ema“.

Palvetagem Kristuse Kiriku täieliku ühtsuse teokssaamise eest, et kõik kristlased võiksid olla üks Kirik, et neil oleks ligipääs kõigile lunastusvahenditele, mis Kirikul on. Palvetagem eeskätt nende eest, kes on erinevatel põhjusel Kristuse Kiriku hüljanud, et nad saaksid temaga lepitatud ja leiaksid Jeesuse, kes on täielikult kohalolev apostellikus Kirikus.